determinandi ära jätta, ilma et tähendus muutuks. Võib olla ka kokkukirjutus (nt Aruküla). Valedeterminant on näiteks Mõisaküla linnal. Atribuut – süntaktilises mõttes täiendsõna. Atribuudid võivad olla apellatiivid ehk üldsõnanimed, isikunimed või teised kohanimed või hoopis sellised järjendid, mille etümoloogia pole teada. Atribuut eristab üht sama klassi objekti teisest, on samaliigilised. Terminnimed – atribuut või determinant, s.o apellatiiv, mis käibib nimena, kui ei täpsustata, millega tegu. Keerulisem on analüüsida nimesid, mis on –ne lõpuga (-alune, -tagune, -pealne). Ilma determinandita on need justkui atribuudi osad, aga neil võib olla ka oma tähendus. Kui nimeuurija ei taha determinandi-atribuudi jaotust kasutada, võib öelda üldiselt, et on järel- või esikomponendid, ilma et neid kuidagi determineeriks. V. Palli jaotus:
juurdemõeldav. Loodusnimedes on elliptilisust vähem, aga võimalik. Kui põhiosa determinandiga kokku, siis tekib põhi, mida ei saa ära jätta. Küla ei pruugi alati küla tähendada. Nime täiendosa atribuut võivad olla apellatiivid, isikunimed ja teised kohanimed. Ka järjendid, millest etümoloogiat läbi pole võimalik näha. Determinant alati tagajärjendis, atribuut alati eesjärjendis. Balti areaalis selline tavalisem. On piiripealne nähtus terminnimed nimed, kus just kui atribuuti pole, on vaid determinant, aga käibib kohanimena nt linn, aga mõeldakse Tallinnat, Tartut. Tavakeeles lihtne viis millelegi viidata kui kontekst on selge. Sellest on arenenud kohanimesid. Ka teisi jaotusi: järelkomponendid. Struktuur: tüvede hulk kohanimedes liht- ja liitnimed. Lihtnimed ühetüvelised kohanimed: elliptilised nimed, abstraheerunud nimed (vormid, kus nimes sisaldub algselt mingi teine grammatiline vorm
annaabi.ee 
