I. Paulson peab vetevaimude ja haldjate demoniseerumist maaviljeluskultuurile omaseks nähtuseks ning rõhutab, et sellesse kultuuri kuulub samuti näkikujutelm. Hiidhaug seevastu on pärit kalastajakultuurist ning rahvausundis on nende kahe mõiste ühtesulamine välistatud: «Eriti huvitav ja tähendusrikas on aga laialt levinenud uskumus, et näkk ei ilmu iialgi havina, ehkki tal muidu võis olla selline pooleldi antropo, pooleldi teriomorfne kuju, milles leidus ka sugemeid kaladest. Havi oli teatavasti palju vanemast kultuurikihist, kalur kütiusundist pärit vetevaimkalahoidja konkreetne kehastus. See vetevalla ürgne valitseja vorm oli vist küll rahvale liiga püha, et sellega siduda võõrapärase näki mitmesuguseid metamorfoose ja muutlikke manifestatsioone.». Haugi kuju ei saavat võtta ka kurat.
(kiikumine kui rituaal), lind teeb põõsasse pesa (Karjalas mätastega), lind muneb ja haub, välja hautud pojad pillutakse laiali (laialipildumine võrreldav munade purunemisega Karjala müütides), poegadest saavad taevakehad ja mitmed muud asjad (nt. kadakad, mida seostati õlleteoga, mis on rituaalne jook pidupäevadel). Kuus tähtsat momenti Läänemeresoome müütide puhul: 1) Lind on deriurg (jumalanna). Mõnes laulus võtab otseselt inimkuju. Teriomorfne jumalus, looma(linnu)kujuline jumalus. Eestis levinud ka kapsaraua motiiv või taandumine spiraaliks või taandame spiraaliks (madu, ussikuningas). 2) Munade hulk alati suurem kui 2, enamasti (aasia ja okeaania loomislugudes on 1 muna, kus looja tuleb munast välja). 3) Linnupojad on deriurgi enese teisitiolemine. Geneesis 1, Jumal loob inimese oma näo järgi. Lind loob terve universumi oma näo järgi. 4) Linnupesa punumine. Kirjeldatakse lauludes tavaliselt mitme reaga
annaabi.ee 
