põgeneda Nõukogude Liitu; peaaegu kõik ülejäänud juudid (950 kuni 1000 meest, naist ja last) tapeti enne 1941. aastat. Teadaolevalt elas Eestis sõja üle vähem kui tosin Eesti juuti. Välisriikidest toodud juutide tapmine Eesti territooriumil Sakslased küüditasid Eestisse teadmata arvu juute teistest riikidest, sealhulgas Leedust, Tsehhoslovakkiast, Saksamaalt ja Poolast. 1942. aastal asutati Jägalas töölaager, mida juhtis eestlane Aleksander Laak. 1942. aasta jooksul toodi Terezini getost Eestisse mitu eseloni. Ligi 3000 juuti, keda ei valitud välja töötegemiseks, viidi Kalevi-Liivale ja lasti maha. Jägala laager likvideeriti 1943. aasta kevadel: enamik vangidest lasti maha. Vaivaras asunud laagrikompleks asutati 1943. aasta septembris ja seda juhtisid Saksa ohvitserid (Hans Aumeier, Otto Brennais ja Franz von Bodman). Kompleks koosnes ligikaudu kahekümnest välilaagrist, millest mõned töötasid vaid lühikest aega
Laager allus Saksa Julgeolekupolitsei ja SD ülemale Eestis Martin Sandbergerile. Laagri vahetu juhtimine oli allutatud Julgeolekupolitsei ja SD B grupile ehk nn Eesti Julgeolekupolitseile ning selle juhile major Ain-Ervin Merele4. Laagri komandandiks määras a-E. Mere Aleksander Laagi5, komandandi adjutandiks Ralf Gerretsi6. Laagri valvemeeskond koosnes Saksa julgeolekupolitsei teenistusse asunud eestlastest. Esimene ešelon tõi 5. septembril Tšehhoslovakkiast Terezini (Theresienstadt) getost Raasiku raudteejaama umbes 1000 peamiselt tšehhi juuti. 30. septembril saabus teine ešelon umbes 1050–1100 juudiga Saksamaalt Frankfurdist Maini ääres ning Berliinist. Raasiku raudteejaamas selekteeriti saabunute hulgast välja 400 kuni 500 nooremat ja töövõimelisemat, kes saadeti Jägala laagrisse. Ülejäänud, kokku umbes 1600 inimest, hukati juba saabumise päevadel laagrilähedasel Kalevi-Liiva polügoonil. Toimuvat
annaabi.ee 
