sedapuhku just kirjarahva ja teiste ,,kultuuriteadlike" inimeste hulgas. Minu eesmärk ei ole kõigi nende sõnavõtjate arvamustele vastu vaielda või kaasa rääkida, vaid pigem neid võimalikult vähe torkida. Kuna paljudele on muret teinud raamatu vastuvõtt mujal maailmas, võtsin teose lugeda hoopiski pealkirjastatuna ,,Purge". Olen varem lugenud ühiskonnakriitilisi ajaloolisi romaane inglise keeles nii Jaapani kui Keenia, nii USA kui Taani kohta, nii et võrdlusmomendina terendavad kõik need ja paljud teised alateadvuses. Alustades täitsa algusest, pealkirjast sõna purge ehk puhastus, sügav puhastus, meenutab sõna purgatory, purgatoorium. Puhastustuli on inglise keeles selgelt hinge süvapuhastuse maitsega, mittekehaline. Sõna purge on terves raamatus kasutatud vaid korra kui Aliide naaseb oma esimeselt keldrisse sattumiselt ning puhastab oma nägu. Ilmselgelt kõlab sel hetkel purge lauses pisut kohatult, ent arusaadavalt kasutada teda oli vaja
Selle kaudu võrdsustatakse maa-ala ning rahvus. Sellest tuleneb küsimus piiri(de)st. luules pannakse paika piirid, mis ei pruugi olla üksnes geograafilised, vaid võivad olla ka keelelised või vaimsed (mentaliteedi erinevus) kriteeriumid. Piire seab nt luuletus „Kodumaa“ (1880), kus Veske paneb Eesti piirid paika kohanimede kaudu (Peipsi kaldast Läänemere kaldani, Munamäelt Soome laheni). Ilusa looduse kujund ja looduse ülistus, kus toonitatakse looduse idülli (nt terendavad metsaladvad), mis on toodud inimeste maailma ja pandud tegema inimestele omast (isikustamine ehk personifikatsioon). See on tüüpiline romantilise luule võte, mille kaudu visandatakse idülliline pilt maa-ala katvatest metsadest, järvedest, aasadest jms, mille kaudu räägitakse vahelduvatest aastaaegadest. Loodust ülistab nt luuletus „Ilus oled, isamaa“ (1874). Mäemetafoori kasutati Euroopa luules, sh Eestis, palju. Ükskõik mis rahvusest luuletaja loomingus
annaabi.ee 
