13. sajandil oli Eestis umbes 220 000 ha põllupinda, teravilja kogusaak oli 45 000 t. Põllumajandusest oli saanud valdav elatusallikas. Keskajal muutusid omandisuhted, eestlased jäid ilma õigusest maale. 16. sajandil muutus talupoeg pärisorjaks. Lisaks laastas Eesti ala mitu katku- ja näljapuhangut, rahvaarv kahanes (1697. aastaks 280 000-ni). 17. ja 18. sajandil sõltus talupidamine üha rohkem mõisast. Kogu majanduselu oli rajatud teraviljakaubandusele. http://entsyklopeedia.ee/artikkel/eesti_p%C3%B5llumajanduse_arengulugu 19. sajandil võeti vastu uus talurahvaseadus, millega mõisate valdused jagati mõisa- ja talumaaks ning sai võimalikuks ka ulatuslikum talude päriseksostmine Liivimaa kubermangus. See sõltus aga suurel määral mõisniku tahtest ja võimalustest tema omanduses olevaid renditalusid päriseks müüa. Päriseksostmine edenes tunduvalt kiiremini Lõuna-Eestis, kus juba 19
Eesti linnades räägitud alamsaksa keel erines oluliselt Põhja- Saksamaal räägitust, sisaldades ohtralt eesti sõnu. Saksa keel omakorda mõjutas nii tollal kui hilisematel sajanditel eesti keele arengut. Osa Tallinna linnamüürist. Tallinna linnamüüri säilimine nii suures ulatuses on tingitud Tallinna suhtelisest vaesusest ja mahajäämusest 19. sajandil. Kaupmehed koondusid gildidesse, millest olulisim oli Suurgild. Rae liikmeid valiti ainult Suurgildi kaupmeeste hulgast. Lisaks teraviljakaubandusele oli püsivalt oluline transiitkaubandus Venemaa ja Lääne-Euroopa vahel. Venemaalt veeti välja vaha, karusnahku, rasva, lina, kanepit jms, sisse aga soola, soolaheeringaid, kalevit, veine jmt. Tähtsaim kaup oli sool, mida toodi Portugalist ja Prantsusmaalt. Öeldi, et Tallinn on ehitatud soolale. Idakaubandusel oli Hansa olemasolus keskne kõht ning selle kaubanduse monopol oli Tallinna ja Riia käes. Käsitööliste ühendusteks olid lisaks
annaabi.ee 
