võib inimesele head teha, aga võib ta ka hukutada. Mitmed nimetatud ained kujunesid aegade jooksul laialdaselt tuntuks, suhteliselt kergesti kättesaadavaiks ja lihtsalt manustatavaiks vahendeiks, millega saab esile kutsuda mõnu- ja heaolutunde. Niisuguseid aineid hakatigi nimetama uimastus- ehk mõnuaineteks. Järjest enam vähenes nende ainete kasutamine meditsiinilistel eesmärkidel ja üha enam hakkas domineerima nende tarvitamine mõnu saavutamiseks. Uimastite kuritarvitamise levikuga teravdusid ka nende negatiivsed küljed. Kõigepealt kerkisid päevakorda uimastitest tingitud tervisehäired, teisalt aga sotsiaalsed (perekonda, kogukonda ja kogu ühiskonda haaravad) komplikatsioonid. Nende asjaolude tõttu hakati juba üsna ammu tegema katseid riigivõimu vahenditega tõkestada või kaotada uimastusainete kuritarvitamine. Kuivõrd enamik mõnuaineid on oma iseloomult narkoosi esilekutsuvad, hakati neid meditsiinis nimetama narkootilisteks aineteks
pärast niivõrd mure ei tuntud. Teadlikum lähenemine globaalsetele keskkonnaprobleemidele sai alguse alates II ms’ist, kui ilmnesid probleemid väetis DDT’ga, samuti ilmus 62.aastal raamat „Hääletu kevad“, mis keskkonnaprobleemide võimalikest tulevikumõjudest rääkis ja väga populaarseks sai. Sellele järgnes suur hulk raamatuid ja artikleid, mis keskendusid murele meie planeedi tervise üle, üldiselt teravdusid tähelepanekud ja ühiskonna teadlikkus. 1972.aastal Rooma Klubi avaldatud raport loodusressursside ammendumise kohta andis samuti väga karmi sõnumi, mis hoiatas tsivilisatsiooni taandarengu eest. Alates sellest ajast on otsitud ka alternatiive praegusele käitumisele, kuid mis ometigi inimeste vajadusi rahuldaks. Ajalooliseks tähiseks on saanud aga 72.aastal Stockholmis toimunud keskkonnakonverents, pärast mida hakati vastu võtma
annaabi.ee 
