ilmalikke versioone ning iseseisvalt sündinud meloodiaid. Soome rahvapillid Karjapasun- valmistati kasetohust ja lepakoorest, sageli ka loomasarvest Karjapasunat kasutati signaalvahendina Karjase vile- sellel puhkpillil võis juba mängida laulu ja tantsuviise Kantele- kõige olulisem soome rahvapill. Algselt oli 5 keelne, valmistatud enamasti kasepuust. Keeled olid punutud jõhvidest, tänapäeval vask- ja teraskeeled. Keelte arv kasvas järk järgult. Algselt oli näppepill, hiljem hakati kasutama nn katmisstiili. (akordid) Viiul (viulu)- uuem rahvapill, mida on mainitud juba 17 saj kohturaamatutes. Alles 19 saj alguses oli laialdaselt levinud (Ida-Soomes). Eriti populaarne oli pulmapillimeeste seas. Lõõtspill (hanuri)- leiutas berliinlane 1822 aastal. Pill patenteeriti 1829. Esimesed lõõtspillid jõudsid läbi Ingerimaa ja Karjala Venemaalt 19. Saj teise poole alguses kotikaupmeeste ja
Iga keele vibreerimissagedus on pöördvõrdeline selle pikkusega, võrdeline massi ruuduga. Võnke amplituud varieerub vastavalt energia hulgale. Pillikeelt võib valmistada igast materjalist, mis tekitab heli, kui see on tõmmatud pingule ja kui seda näpitakse, sellel poognaga tõmmatakse või selle pihta lüüakse. Vanal ajal valmistati pillikeeled enamasti soolest või siidist. 5 saj. eKr on Pärsiast leitud ka kuldtraadist pillikeeli. Uuemal ajal on levinud nailon- ja teraskeeled. Heli tekitamiseks on kolm võimalust: · keele näppimine üks energiaimpulss ja võnkumine ei kesta kaua st. helid on lühikese kestusega. Küüne või lipitsaga tekib terav heli, sõrmeotsa või pöidla abil tuhmim. · keelte pihta löömine- tekitab püsivama heli. Löögi järel võngub keel kauem ning ülemised ülemhelid hääbuvad aeglasemalt. Klaveri või simbli mängimisel tekib üks energiaimpulss iga tekitatud heli jaoks.
annaabi.ee 
