suureneb Lõiketöödeldavus paraneb Sõltuvalt temperatuurist on raua- süsin. Sulamites järmised struktuurid: NB! Ac1- 727C- alumina kriitiline piir kuumutamisel, Ar1-jahutamisel Ac3-830C- ülemine kriitiline piir kuumut. Ar3- jahutamisel Alatetektoidsed terased C< 0,83% F+P struktuur Eutektoidsed terased C=0,8 % P struktuur ÜLEEUTEKTOIDSED TERASED C> 0,8 % P+T struktuur FERRIIT-pehme, plastne 727"C juures Perliit- ferriidi ja tsementiidi meh. Segu. Teralisel on head mehaanilised omadused. 727"C juures Austerniit- Temp. 1147"C väike plastsus ja tugevus. Tsementiit- C=6,67%, sulab 1600"C juures on väga kõva (800HB) Grafiit- vaba süsinik, pehme (3HB), väike tugevus. Terase struktuur toatemperatuuril. Sulam on tasakaaluolekus siis,kui kõik faasimuutused temas on toimunud täielikult faasidiagrammi kohaselt. Selline olek saavutatakse ainult väga aeglasel jahtumisel .Rauasüsinikusulamite tasakaaluliste struktuuride
jõgede ja liustikke toitumisele, mullaprotsessidele, taimede ja loomade elule. 4.6. Rahe Sademeid, mis koosnevad kihilise ehitusega jääteradest, nimetatakse raheks. 4.7. Härmatis Härm ehk härmatis on valge sademekiht. Eristatakse teralist ja kristallilist härmatist. Teraline härmatis (soft rime) - lumetaoline sade, mis tekib traatidele, puude okstele ja rohukõrtele uduse tuulise ilmaga õhutemperatuuril -2...-7° C. Võib esineda ka madalamatel temperatuuridel. Teralisel härmatisel on amorfne (kristallideta) ehitus. Teralise härmatise pind on mügarane, ilma kristalltahkudeta. Teraline härmatis tekib allajahtunud udupiiskade külmumisel esemetele. Udupiisad külmuvad nii kiiresti, et ei jõua kaotada oma vormi ja annavad lumetaolise ladestuse, koosnedes külmunud terakestest, mida ei ole võimalik silmaga eristada. Temperatuuri tõusuga ja udupiiskade üleminekuga uduvihmaks, moodustuva teralise härmatise tihedus suureneb ja ta läheb üle jäiteks
otsi, mis kraabivad suusamääret. Suusa ja lume puutepunktide pind on suur ja erirõhk igas punktis väike, temperatuuritõus ja veekile teke takistatud. Eriti halvasti libiseb suusk värskelt sadanud ja tugevasti tuisanud pakaslumel, kus suured kõvad kristallid on kokkupõrgates purunenud väga väikesteks osadeks ning suusa ja lume puutepunktide arv mitmekordistub. Seevastu libiseb suusk hästi vanal teralisel lumel, kus teravad kristallid on asendunud ümarate jääterakestega. Seal on kokkupuutepunktide pind väike, rõhk suur ja veekile tekib kergesti. Katsetest on leitus, et samal temperatuuril on suureteralise lume libisevus kaks korda parem kui värskel lumel. Suusatajale on oluline teada, et maha sadanud lume struktuur ja libisevus muutuvad pidevalt. Muutumine on seda kiirem, mida tugevamad on seda põhjustavad tegurid: tuul, päike, aurumine, sula ja külma vaheldumine
annaabi.ee 
