Kõige sagedamini diagnoositakse hüperaktiivsust 8.- 10. eluaastal, siis kui koolis tekivad õppimise ja käitumisega seotud probleemid. See on neurobioloogiline häire, mille võib põhjustada geneetika, keskkond, sünnitraumad või lihtsalt traumad. Põhjused võivad mõjutada üksteist. Ja ei diagnoosita kergesti. Selleks,et diagnoosida tuleb spetsialistidel koguda andmeid, teha uuringuid ja teste. Sellele ei ole kindlat ravi. Kui on diagnoositud, siis alustatakse kõigepealt teraapilisest ravist psühho-, pere-,muusika-,liiva-, saviteraapiat, tugirühma. Medikametoorset ravi kasuatatakse sel juhul, kui mitte midagi muud ei aita. Protsendiliselt järgmiselt väljendub ATH : · pärilikus 70 -80 % · rasedus/sünnitus 10 -15% · aju arenguhäired 10- 15 % · traumad 3 5 % Kui suguvõsas on diagnoositud ATH, siis on suur tõenäosus,et seda diagnoositakse ka lapsel. Väga palju ATH lapsi on, kes on sündinud enneaegselt
ning nende täiustamisel (analoogide leidmisel). Viimane eeldas üha enam keemilist sünteesi, mille käigus loodusliku alkaloidi pinnal luuakse uus analoogne ravim (kokaiin novokaiin). Farmakoloogia lõi kõnealusel ajal ka tihedamaid sidemeid kliinilise meditsiiniga. Avastati vitamiinid.15 Oma panuse farmakoloogiasse andis endokrinoloogia. Katsed füsioloogias näitasid, et mõnede näärmete puhul saab rääkida nende nö teraapilisest funktsioonist. Mõiste ,,hormoon" võeti kasutusele 1905. aastal. Hormoone (mida üha rohkem õnnestus eraldada või sünteesida) hakati vaatlema kui ravivahendeid järgmistel juhtudel: · Kui on kahjustunud organismide enda sisesekretsiooni näärmete töö; · Kui on vaja mõjutada immuunreaktsiooni või kontrollida põletikulisi protsesse; · Kui on vaja mõjutada terve organismi füsioloogilisi funktsioone (nt naistel reproduktiivtsüklit).
annaabi.ee 
