võllasambas?» «Millal sa, neetud kellamees, kord suure kellaga niisuguse võmmu kuklasse saad, et sa sada jalga maa sisse vaod?» «Ja sihuke kurat helistab veel angelust!» «Kurt! ükssilm! Küürakas! Peletis!» 1 2 8 «Vaadaketa nägu, rasedad naised! Ükski rohi ei aita nii kergesti enneaegu maha saada!» Kaks skolaari, Jehan du Moulin ja Robin Poussepain, hakkasid kõigest kõrist laulma: Kus varga nupp, seal nöörijupp! Kus suliliit, seal tuleriit! Tuhandeid muid teotusi hakkas sadama kui rahet. Hurjutusi, sajatusi, irvitusi ja kive tuli igast küljest. Quasimodo oli kurt, aga ta nägi kõike selgesti ja rahva viha avaldus samavõrra nägudel kui sõnades. Pealegi tegid kivihoobid irvituste mõtte igati selgeks. Algul hoidis ta end vaos. Aga vähehaaval lõdvenes ta kannatlikkus, mis piinameistri nuudi all kalgistunud oli, ja andis igale sääsepistele järele. Astuuria härg, kes pikadoori
niisama vihane kui tema sõduridki. «Kuulmatu! Tema Eminentsi kuus kaardiväelast areteerivad kuus Tema Majesteedi musketäri! Tuhat ja tuline! Ma olen otsustanud. Ma lähen otsekohe Louvre'isse; ma lahkun musketäride kapteni kohalt, palun end võtta leitnandiks kardinali kaardiväkke ja kui ta keeldub, siis -- tuhat ja tuline! -- hakkan ma preestriks.» Nende sõnade peale muutus sumin väljas tormiks. Kõikjalt kuuldus vandumist ja teotusi. Sõnad, nagu «kurat», «saatan», «vanakurat ja põrguhaud» lendlesid õhus. D'Artagnan otsis vaipa, mille taga varju otsida, ja tundis mõõtmatut iha laua alla pugeda. «Kuulake siis, kapten!» hüüdis Porthos enesevalitsust täiesti kaotades. «Meid oli tõepoolest kuus kuue vastu, aga nad ründasid reeturlikult ja enne kui me jõudsime haarata mõõgad, langes kaks meist surnutena ning raskesti haavatud Athos oli peaaegu samahea kui surnud. Te tunnete ju Athost. Kapten
annaabi.ee 
