tugipunktideks Viljandi linnus ja Tallinna “Ülalinn” Toompea 4. Liivi ordut juhtis ordumeister, võimiliselt Preisimaal resideerica Saksa Ordu körgmeistri alluv, tegelikkuses enam-vähem iseseisev valitseja. Maarahvas keskajal. 1. 13. ja 14. Sajandil leeti eestlasi vabadeks inimesteks. Kõige paremas seisus oli teatav liik vabatalupoegi, nn maavatad 2. Kuna mõisapõldudel teotad tehes poleks olnud võimalik harida omaenda põlde, siis pidas adratalupoeg palgalisi teomehi, kes talu eest tegu tegid. 3. Viljahinnad püsisid, mõisaid rajasti kogu Vana-Liivimaal ja mõisnikud hakkasid pidama enesestmõistetavaks, et eestlased nende põlde harivad. Talupoeg ei tohi omavaliliselt ära kolida, kuna see toob tema isandab kahju 4. Pärast vallutamist eluõigus oli laialdatud. Olid olemas pühad allikad, kivid ja puud, tegeldi maagia ning ennustamisega jne
Algne mõte. Algselt võis see keeld olla mõeldud mitmes suhtes. Jumala nime väär kasutamine toimus kõigepealt vale vandumise puhul. Vanne pidi tagama tõe rääkimise. Inimene ütles, et Jumal karistagu teda, kui ta valetab. See oli tõepoolest võit vale üle, kui vähemalt ühel juhul võis inimest usaldada siis, kui ta vandus Jumala nimel. Paraku ikka leidus neid, kes Jumala nimelgi valet vandusid. Nendele ütleb Jumal "Te ei tohi minu nime juures valet vanduda, sest sa teotad oma Jumala nime" (3Ms19,12). Samuti leidus valeprohveteid, kes rääkisid Jumala nimel, kuigi Jumal ei olnud neid läkitanud. Selle käsu rikkumiseks loeti sedagi kui keegi tõotas midagi Jumala nimel, kuid jättis selle täitmata. Käsu vastu eksimiseks loeti ka kui Jumala nimel nõiuti ja positi. Hilisem juutlus on seda käsku tõlgendanud laiemalt et kuna Jumal ja tema nimi on niivõrd püha, siis ei tohi üleüldse Jumala nime, heebrea
Sa tuled oma vihase pärisorja laimamise mõjul siia majasse rusikakohut mõistma. Ma põlgan sind, üleannetu poisike, ma põlgan sind, armetu rüütliau roojastaja.» Seni oli neli sulast, teravad kirved käes, Jaanuse selja taha kogunenud. .Oodo kähvatas, siis sähvis tal puna jälle üle näo kuni juuste juurteni. Tema huuled värisesid ja hääl kõikus veidralt, kui ta nüüd tumedasti ütles: 83 «Kuidas sa julged . . . ma võin su tükkideks raiuda lasta . . . Sa teotad mind teist korda . . . » Jaanus vastas rahulikumalt: «Kui sa aru saad, et ma sind teist korda teotan, siis tule, maksa mehe viisil kätte! Aga sa ei julgenud üksi, sa tulid suure salgaga. Ma kardan, su autunne pole suurem kui su habe, ja seda pole sul veel olemas.» «Koer, vait! . .» «Tule vaigista mind! Aga mees mehe vastu, nagu see vabadel ja ausatel inimestel viisiks on.» «Kurat ja põrgu!» röökis Oodo ja ronis hobuse seljast maha. «Jätke meid rahule, ärgu pistku
annaabi.ee 
