ning abikaasa, soovin siiralt, et minu tulevases peres oleksid suhted harmoonilised, et Eesti ei peaks kunagi silmitsi seisma sellise olukorraga nagu Soome praegu. Tulevikku kuluks ära palju õnnelikke peresid... Äsjalahkunud ajakirjanduskorüfee professor Juhan Peegel toonitas alati, et inimesel peab olema mingi unistus. Mitte see, et miljonär unistab veel ühest miljonist või keegi unistab suuremast majast need kõik on soovid. Unistus on midagi ebareaalset, peaaegu teostamatut, kättesaamatut nagu Maeterlincki sinilind. Minu arvates on aga unistusi kahte sorti: ühed, mis iialgi ei täitu, aga mis igaühel peavad olema. Need Peegli-unistused, kuhu põgeneda igapäevaelu eest, kuhu kedagi võõrast ei lasta, kus oma mõtetega üksi rahus olla ja kust jõudu ammutada. Kuid on ka unistusi, mis võivad täituda. Kui sellise unistuse nimel pööraselt ning ennastunustavalt töötada, on sel tihti komme täituda. Tammsaarelik armastus töö vastu kasvab
poisslapse ilmale tõi ning austria sõdurite tooruse ja omavoli eest imiku kirikutorni varjule kandis, päästes sellega maailma muusikakultuurile nii väärtusliku elu. Tööd armastas Giuseppe Verdi alati, tema isikuga seotud kärarikkaid kogunemisi ja paraaditsevaid juubeleid aga mitte. "Paljude maailmas asetleidvate tarbetute ja kasutute asjade hulgast on taoline juubel kõige tarbetum... Peale selle on selles midagi teostamatut ja välismaist matkivat, midagi, mis sunnib oletama seda, mida tegelikult pole, mida olla ei saa ning mida olema ei pea... Tehke ettepanek pühitseda juubelit 50. päeva pärast minu surma. Kolmest päevast piisab, et unustada inimest ja tema tööd." Senikaua kui tähtpäeva pühitsemiseks agaralt piike murti, visandas Arrigo Boito Shakespeare'i alusel koostatud "Falstaffi" libreto. "Othellot" oma viimaseks ooperiks pidav Verdi kartis raugaliku jaheduse tungimist muusikasse
annaabi.ee 
