tempel. Komöödia tegevuskohaks oli üksnes Kreeka, mitte ainult selle pärast, et nii oli mugandatavas kreeka originaalis, vaid näiteks hoopis sellepärast, et Rooma oleks olnud kujuteldamata ori, kes tüssab oma peremeest või isegi julgeb jantlikus stseenis koguni tolle seljas ringi ratsutada. Nende veidrate ,,kreeklasekeste" nagu roomlased neid alavääristavalt nimetasid juures aga oli ju kõik võimalik, et see polnud mingi ime. See juures põimisid rooma komöödiakirjanikud oma teoseisse ka rooma olustiku detaile ja ka vihjeid kohalikust elu laadist. Tegevus kulges pidevalt, jaotus vaatusteks on pärit hilisemast ajast. Grammatik Donatus (IV sajandil pKr) nõudis Terentiuse komöödiaid kommenteerides teose jaotamist kolmeks vaatuseks ning hiljem sai ka see jaotus eeskujuks Itaalias, Hispaanias ja ka portugali draamale. Horatius pidas õigeks juba viievaatuselist ülesehitust, mis on läbi viidud Seneca tragöödiais ning sai ka prantsuse klassikalise draama suureks eeskujuks
kontsertitel Kesk-Euroopas. 1944.aastal asus ta taas tööle Tallinna konservatooriumi ja alates 1947. sai temast teooriakateedri juhatja. Aga 1950.aastal sunniti Kreek seal ,,vabatahtlikult" lahkuma, kuna ta töö nii erialaselt kui ka ideelis-poliitliselt ei olnud küllalt rahuldav kõrgema kooli töö jaoks. Cyrillus Kreek suri 26.märtsil 1962.a Haapsalus. Ta maeti 1.aprillil Haapsalu vanale kalmistule. 5. LOOMINGUST 5.1 Mart Saar Saare teoseisse süvenedes jääb mulje, et helilooja ise on vallutanud neis peituvatest elamustest. Hea tõlgituse puhul tunduvad nad alati vahetu improvisatsioonia. Rahuliku iseloomuga, igatseva, vahel nukra meeleoluga lüürilistes lauludes, mille meloodia kulgu rikastab lihtne, kuid plastiline rütmika, on saateks peamiselt akordides või nende murtud helides liikuv kõlaline pind. Looduslüüriliste soololaulude saade omandab tihti helimaalingu ilme
Eriti harjumatu oli süvenenult kuulata instrumentaalmuusikat. 19. sajandi alguses hakkasid romantikud (kirjanikud, filosoofid) ülistama muusikat just selle abstraktsuse tõttu: ,,Muusika suudab tungida universumi saladusteni." Mitteprogrammiline instrumentaalmuusika asetati kõrgeimale astmele, sest on ,,puhas" ehk absoluutne muusika. Muusikateos oli nüüd kui kunstiteos, selle nautimine ei olnud enam küllaldane, muusikat pidi ka mõistma. Selleks tuli teoseisse süveneda; veelgi parem, kui kuulaja tundis ka autori elulugu ja tõekspidamisi ning mõistis, miks ja kuidas teos on komponeeritud. Kuulamise lihtsustamiseks andis publik 18. sajandi lõpul mitteprogrammilistele teostele, näiteks Haydn'i sümfooniatele, tihti programmilisusele viitavaid nimetusi. Et muusika süvitsi mõistmisest oldi huvitatud, hakkasid kaduma segakavad: kui enne 19. sajandi keskpaika tükeldati suurvormid osadeks ning vahepeal
annaabi.ee 
