LääneEuroopa filosoofiast rääkides võib öelda, et Vanas Kreekas oli filosoof tänapäeva mõistes haritlane. Sõnasõnalt tähendab ju philosophia tarkusearmastust. Tollal ei vastandunud filosoofiale teadus, tänapäevases tähenduses teadus hakkas kujunema alles 17. sajandil. Kõigile tuntud klassika sellest ajast on Newtoni mehaanika. Kuni tänapäevases tähenduses teaduste väljakujunemiseni teoretiseerisid filosoofid kõige üle. Hiljem aga tekkis küsimus, milline peaks olema teaduse ja filosoofia suhe. Võis jääda mulje, et filosoofia loovutab üha uusi uurimisvaldkondi. Kui määratleda nii teadused kui ka filosoofia teatud spetsiifilise uurimisvaldkonna järgi, siis näib vana tüüpi filosoofia kõrvaletõrjumine küll vältimatu olevat. Võimalik, et teadused ja filosoofia uurivad täiesti samu valdkondi, kuid lihtsalt erinevast aspektist ning
Noored olid jätkuvalt suurimad riiklikust sotsiaalpoliitikast kasusaajad ning neilt oodati panust majanduse arendamisse. •Kuhjuvaid probleeme ning noorte rahulolematust tõlgendati lahknevusena nende suurenevate ootuste ja piiratud töö võimaluste vahel. Empiirilised andmed erinevatest kogemustest ja ootustest võimaldasid kirjeldada noori eri gruppidena: tudengid, töölised, maanoored. •Bulgaaria ja Vene uurijad teoretiseerisid eneseteostusest, Baltikumis enesemääratlusest. Viimane kujutas endast noorte poolt elu jooksul tehtavad valikud: koolides, koolist tööle, pereelus. See paradigma võimaldas ka keskenduda varem uurimata noorte väärtustele (nt Saarniit 1998). 1980. teisel poolel olid idabloki noorsoouuringud institutsionaliseerunud ja hästi rahastatud. Kommunistlikud valitsejad edendasid rahvusvahelist koostööd eesmärgiga reklaamida riikliku noorsoopoliitika edukust.
annaabi.ee 
