säilimine. Tehnoloogiate kodustamine Tehnoloogiate kodustamine on sotsiaalse konstruktivismi üks alasuundi, mille põhilises fookuses on erinevatele tehnoloogiatele kasutajate poolt omistatud roll ja tähendus. Uurijaid ja uurimusi on olnud mitmest erinevast fookusest. Majandusliku mudeli uurijana on tuntuim ehk Everett Rogers (1995), kes räägib tehnoloogiate omaksvõtust innovatsioonide levimise märksõnade kaudu, kodustamise ja kodukeskkonna põhiliste teoreetikutena tuntakse Roger Silverstone, Eric Hirschi ja Norra uurijaid Merete Lied ja Knut Sørenseni. Rogersi puhul räägitakse põhiliselt innovatsioonide leviku S-kurvist (vt Joonis 3), mis räägib sellest, kuidas sõltumata tehnoloogiast on võimalik eristada neli faasi – tehnoloogia ilmumine, kiire kasv, aeglane kasv ja küpsus. Joonis 3: Innovatsioonide leviku S-kurv http://my.dreamwiz.com/zerohour/main/course/chapter%204%20PTC-diffusion.pdf
Suletud ühiskondi iseloomustab Popperi järgi indiviide tasalülitav kollektivism, ühiskonnaelu suletus kriitikale ja sellest tulenevalt tema staatilisus – kus ei saa osutada ühiskonna puudustele, seal on ka nende puuduste kõrvaldamine raskendatud ja ühiskonna areng pidurdatud. Avatud ühiskonnad hakkasid Popperi hinnangul tekkima Antiik-Kreekas seoses hõimuühiskondade kokkuvarisemise ja kriitilise mõtlemise arenemisega. Avatud ühiskonna esimeste teoreetikutena vaatleb ta sofiste. Nende nomos-physis vastanduses näeb ta kriitilise dualismi põhimõtte esmakordset teadvustamist euroopaliku mõtlemise ajaloos. Vastuseks sellele tekib ka esimene suletud ühiskonna teooria – Platoni holistlik ideaalse riigi õpetus. Kaasaegsed suletud ühiskonnad ei pärine Popperi arusaama kohaselt aga muidugi mitte otseselt hõimuühiskondadest, vaid kujutavad endast avatud ühiskondade “sünnišokki” tulemust.
annaabi.ee 
