Vene keskvalitsuse surve ja Napoleoni sõdade mõju tõttu nõustusid Balti kubermangude aadlikud tegelema talurahva õigusliku olukorraga. 23.mai 1816 andis keiser allkirja seadusele, millega vabastati Eestimaa kubermangu talupojad pärisorjusest. Talupoegadele anti isiklik vabadus, kuid nad vabastati ilma maata, see jäi endiselt mõisniku omandiks. Oma talus edasi elamiseks tuli maad mõisniku käest rentida, seega pidid talupojad edaspidigi teoorjusesse jääma. Pärisorjuse kaotamine Eestimaa kubermangus tegi möödapääsmatuks samasugused muudatused ka Liivimaa kubermangus. 26.märtsil 1819 allkirjastatud seadus Liivimaa talupoegade pärisorjusest vabastamise kohta kuulutati avalikult välja järgmise aasta alguses Riias, 12.märtsil 1820 tehti sama Saaremaa kihelkonnakirikutes. Ühtlasi said eestlased aastatel 1826-1835 toimunud nimereformi käigus kohustuslikus korras perekonnanimed.
Liivimaa Ordu jätkas küll tegevust, kuid kaotas ainsa kindla liitlase. Seesmiselt lõhestatud Vana-Liivimaa seisis ihuüksinda silmitsi kasvava idaohuga. Rahvastik kasvas: 1350 Eesti alal u. 100 000 1550 u.300 000 elanikku Suuremad linnad: Tallinn, Tartu-kummaski 7-8 tuh. Elanikku (selleaegsed suurlinnad) Pärnus 1000-1200 el. Maarahvas keskajal 16. Sajandik tekkisid mõisad eestlased sattusid teoorjusesse (talupoegade kohustus teha mõisas tööd kuni 4 päeva nädalas) Keskaja lõpuks kujunes talupoegade sunnismaisus (paiksus) kodukariõigus mõisniku õigus talupojale ihunuhtlust anda. Talupoegi oli 4 tüüpi: adratalupojad üksjalad uue maa saajad. vabatalupojad maavabad Keskaegset linna juhtis raad koos 4 bürgermeistriga. Rae võimu piiras osades linnades linnafoogt (esindas kohalikku mõisnikku).
annaabi.ee 
