olemas enne, kui lapsel on ilmnenud mingi teadlikkuse tase. Seda kirjeldatakse teatud ihaldusväärsusena, võimena armastada ja olla armastatud; humaansuse ja kultuursusena; elujõulisuse või enesega toimetulemise tasemena; teatud füüsilise või vaimse täiuslikkuse tasemena jne. Paljud puhtsüdamlikud inimesed defineerivad inimelu nende või teiste kriteeriumide alusel, mis kõik sarnanevad selle poolest, et need kõik jäävadki teooritateks, kuigi nendeni on väidetavasti jõutud mõttearenduste tulemusena. Ühtegi neist ei saa teaduslikult tõestada kui faktidel põhinevat. Igaühel on õigus jääda kindlaks oma filosoofiliste veendumuste juurde. Parimate kavatsustega inimesed võivad olla (ja ongi) täiesti eri meelt nende filosoofiliste väidete suhtes. Et neid teooriaid ja uskumisi ei ole võimalik tõestada, peaksime neid kohtlema samal viisil kui religioosseid tõekspidamisi
Kanti järgi ainus loomupärane headus on hea tahe s.o. tegu, mis juhindub kõrgemast moraalisedusest ja teostatakse kohustundest. Kategooriline imperatiiv: "Talita alati vaid vastavalt niisugusele maksiimile, mis peaks (võiks) üldkehtivaks seaduseks saama". (vt.moraali kuldreegel) Deontoloogilise eetika põhimõtted: · vägivaldsusetus; · kaasinimesi tuleb kohelda, kui eesmärke iseenestes, mitte kui vahendeid Deonotloogiline eetika jaotatakse õiguste ja kohustuste teooritateks: Õiguste teooria järgi on inimesel teatud absoluutsed õigused, mida ei tohi rikkuda (õigus elule, vabadusele, turvalisule, omandile jm.) Kohustuste teooria järgi kohustused tulenevad õigustest (tuleb olla vägivaldsusetu, austada teisi inimesi jm.) Kant nimetas oma moraaliteooriat universalismiks. Põhipuudus: Paindumatus, kompromissitus Uusaegne eetika. I.Kant Suure Prantsuse revolutsiooni ideaal vabadus, võrdsus, vendlus.
annaabi.ee 
