kolmanda isiku laused kõlbavad vaid siis, kuid nad muudavad minu enda elu. (Saarinen 1985) Siin me puutume kokku millegi uuega. Keegi teine enne Kierkegaardi ei ole esitanud nii jõuliselt nõuet seostada filosoofia isiksusega. Filosoofia peab olema tõene temale, see peab raputama tema enese elu see peab olema elu filosoofia.(Saarinen 1985) Tal on oma paatos. Ta on muudatusi nõudev, kuulutav filosoof ta on mõtlejana see, kelleks endine teoloogiatudeng tahtis elus saada: jutlustaja. Kuid ta ei esita mingit valmis jutlust.(Saarinen 1985) Kierkegaard on äärmuslik subjektivist. Ta on subjektivist kuni irratsionaalsuse piirini ja kiiva, kergesti teravustesse kalduva meelega teinekord ka ületab need piirid. Keegi teine ei ole inimese irratsionaalseid jõudusid nii võimukalt kaitsnud kui see subjektikeskne üksiklane, kes väljastas oma tohutu mõistusejõu ja hämmastava
Raha kogumiseks ja kooli rajamiseks oli vaja riigivõimude luba(s.t tuli asutada vastav sihtasutus), mida hakatigi taotlema 1863.a. Aktsiooni lülitusid mitmed rahvusmeelsed haritlased, nagu Jakob Hurt ja lauluisa Kreutzwald, tuge saadi ka Cimzelt ja Peterburis töötavalt kuulsalt eesti soost maalikunstnikul Johann Kölerilt. Võrumaal koolmeistri peres sündinud ja vennastekoguduse vaimus üles kasvanud Hurt oli tollal veel Tartu ülikooli teoloogiatudeng, kes oli juba tähelepanu äratanud oma tegevusega Õpetatud Eesti Seltsis. Nii tekkis paljude rahvusmeelsete isikute vahel koostöö mingi konkreetse eesmärgi nimel. Peterburis märkimisväärset mõju omavad baltisakslased suhtusid Aleksandriakooli ideesse paraku tõrjuvalt ja nii venis loa saamine kuni 1869.aastani. Paralleelselt eeltöödega Aleksanriakooli rajamiseks käivitus nn palvekirjade aktsioon, mile
annaabi.ee 
