Ta oli õpetamisel väga edukas, kuid peagi pidi ta halveneva tervise tõttu õpetamise pooleli jätma. Ta naasis oma endise õpetaja Williami juurde, kus võitis teda jälle filosoofilises debatis. Melunist kolis ta oma kooli peagi Pariisi, Seine'i jõe äärde. 1113. või 1114. aastal läks ta Laoni, et õppida Anselmi käe all teoloogiat. Anselm oli selle aja parim piiblitundja ja õpetlane. Abélard osutus taaskord väga edukaks. Ta suutis anda paremaid teoloogialoenguid kui tema õpetaja, seda eelnevalt õppimatagi. Abélard oli nüüd oma kuulsuse tipus. Aastal 1115 sai ta Notre- Dame'i kanoonikuks. Üks tema õpilastest oli tulevane paavst Coelestinus II. Abélard'i austati üle kogu maailma. Tema juurde tuli tuhandeid õpilasi. Oma teoses Historia Calamitatum räägib ta, kuidas õpilasi kogunes tema ümber parvedena. Ta pidas end ümberlükkamatuks filosoofiks ning seda ta tol ajal tegelikult oligi. Oma XIV kirjas kirjutas ta: "Ma ei taha olla
teemadel. Aristotelese metafüüsika ja veel mõned teosed ning nende kokkuvõtted olid õppematerjalidena kasutamiseks keelatud. Reeglites on käsitletud ka joomist, riiete annetamist, õpetlaste riietumisviisi ning isegi õpetlase surmaga seotud käitumisnorme, samuti karistamise ning muu käitumisega seotut. Eraldi reeglid on aga teoloogidele, kes ei või õpetada enne 35-aastaseks saamist ning kohustuslik on vähemalt kaheksa aastat ülikooliharidust ja viis aastat teoloogialoenguid. Tudengielu Pariisis Jacques de Vitry järgi (13. sajand) püüdsid nii kohalikud kui välistudengid vaid teadmisi ammutada, olgu see siis teadmisjanust, kuulsusejanust või üksikutel juhtudel tõesti hingelise arenemise soovist. Arutelude ja vaidluste ühe aspektina toob Vitry välja erinevuse rahvuste vahel. Näiteks peeti inglasi joodikuteks ja neil usuti saba olevat, Prantsuse aadlike võsukesed on aga naiselikult ehitud ja ka olemuselt naiselikud,
annaabi.ee 
