Vaba diskretsioon ei oleks mõeldav- oleks vastuolus legaalsuse printsiibiga PS § 3 lg 1. Diskretsiooniotsus eeldab eelnevalt õiguslikku subsumptsiooni, mis kujutab endast õiguse rakendamise üht astet. Diskretsioon on seadusandja poolt administratsioonile antud volitus valida kahe või mitme samaväärse õigusliku tj-e vahel või iseseisvalt otsustada, kas tj-e rakendada või mitte. Reaalses tegelikkuses esinevad faktilised asjaolud peavad kokku langema õigusnormi abstraktse teokoosseisuga. Seega on diskretsioon tj-e valik. Liigid Valikudiskretsioon: seadusandja on vastavas õigusnormis ette näinud kaks või enam õiguslikku tj-e. Kui subsumeerimise tulemusena on selge, et normi tuleb rakendada, siis on ametnikul õigus oma otsustuse alusel valida otstarbekam õiguslik tj (teokoosseis- tj A vs. tj B vs. tj C). Otsustamisdiskretsioon: vastaval ametnikul on õigus otsustada, kas rakendada õiguslikku tj- e või mitte. Õigusnorme sisaldavad sättes saab jagada kaheks:
Kui ise teeb eeskirjad, ning siis ei võta avaldust vastu, kaaluma asjaolusid on ta kohustatud. Ta võib ära öelda lõpus, kuid ta ei saa juba lävelt, et taotleja taotlus pole kooskõlas. Diskretsiooni piiride ületamine: Administratsioon võtab endale suurema otsustusvabadus, kui seadus seda talle lubab. Administratsioon ületab diskretsioonivälised õiguslikud piirid. Nt valitakse tagajärg, mida seadus üldse ette ei näegi. Ka võib olla ebaõige teokoosseisuga. Diskretsiooni kuritarvitamine siis kui administratsioon ei pea kinni kas teadlikult või ekslikult diskretsiooni õiguslikult determineeritud sisemistest piiridest. Haldusotsustus ei rajane asjakohasel kaalutlusel, võib tegemist olla nt omavoliga. Siis lähtub administratsioon otsuse tegemisel pahatahtlikkusest või isiklikest subjektiivsetest kaalutlustest. Võrdsuse printsiibi rikkumine siin ei tohi seda printsiipi tõlgendada laiendavalt nt
annaabi.ee 
