· Tiivad läbipaistvad, enamus ei saa seljale kokku voltida · N. tondihobu, rabakiil, liidrik, tumekõrsik, vesineitsik. Ehmestiivalised · Valmikud on hallikate või pruunikate tiibadega, kohmakalt lendavad putukad. · Tiivad on kaetud peente karvakeste e. ehmestega. · Vastsed elavad vees, on taim-või loomtoidulised · Mõned ehitavad enesekaitseks ,,majakese" ( oksajupikestest, liivaterakestest, väikestest kividest või teokodadest) puruvanakesed. · Toiduks paljudele veeloomadele, sealhulgas kaladele. · Mõned koovad saagi püüdmiseks püünise. · Puhkehetkel asetavad tiivad seljale katusekujuliselt. · N. järvevana Kiletiivalised · Neli kilejat tiiba, eesmised on veidi suuremad · Tagakeha tipus muneti või mürgiastel. · Kõige kõrgemalt on arenenud astlalised, n. mesilased, või herilased. · Nende tagakeha on rindmikuga ühendatud peene varrekesega.
kasutasid loksuvate ja kunsthammaste toetamiseks kullast traati. Koos Rooma impeeriumi langusega jäi seisma ka hambapastade evolutsioon ning arendamine, mistõttu kuni 1. aastatuhande lõpuni p.Kr ei teata selle kohta mingeid erilisi muutusi. Selles ajavahemikus olid hambapastade edasiarendajaks hoopis pärslased, kelle kirjutiste kohaselt polnud soovitav kasutada "karedat hambapulbrit", vaid selle asemel tuleks valmistada see põletatud ja purustatud teokodadest, austrikarpidest ja kipsist. Teine Pärsia hambapulbri retsept soovitab lisada mitmesuguseid loomade kuivatatud kehaosi, taimi, mett ja mineraale. Üks hammaste tugevdamise retsept soovitab ka rohelist pliid, viirukit, mett ja pulberjat ränikivi. Pärsia muusik, keemik, botaanik ja geograaf Ziryab olevat leiutanud 9. sajandil teatud tüüpi hambapasta, mille täpsemad koostisosad on teadmata, kuid on kirjeldatud, et see täitis oma funktsiooni ja maitses hästi
annaabi.ee 
