Mõned Lõuna-Aafrika liigid säilitavad juures vett ja ka toitaineid. Mõnel Austraalia liigil on säilituselunditeks mugulad, mis võimaldavad taimel suvise põuaaja üle elada. Kääbushuulheinade sammasjuured on sageli suhteliselt väga pikad (kuni 15 cm).Kääbushuulheinadel on vanas eas sageli punased tugijuured, mis kasvavad kroonist alla mulla poole. Lehed: Huulheinaliikidele on iseloomulikud lehtedel paiknevad kleepnõredega täidetud näärmekarvad ehk tentaaklid. Tuleb eristada ühelt poolt pikavarrelisi tentaakleid, mis eritavad magusat ja kleepuvat nõret, mis saaki külge tõmbab, püüab ja eritatavate ensüümide abil lagundab ja teiselt poolt istuvaid näärmeid, mille ülesanne on toitaineid vastu võtta ja mis mõnel liigil ka puuduvad. Väikesed loomad, enamasti putukad, keda suhkrut sisaldav nõre ligi meelitab, jäävad seda puudutades sinna kinni, sest kleepuv lima ei võimalda neil edasi liikuda. Nad kas surevad kurnatusse või
ja valgusrohked. Eelisteb kasvada tihedal turbasamblakattel.Ümaralehine huulhein on mitmeaastane, madal, püstise varrega rohttaim. (Talvitub pungana samblas). Igal aastal kasvab taim sambla juurdekasvu võrra ülespoole ja moodustab uue kodariku. Lugedes huulheina varrelt lehekodarike asukohti saab mõõta turbasammalde lineaarset juurdekasvu. Lehed lamavad enamasti samblapinnal, on ümmargused, pealmisel pinnal kombitskarvad (tentaaklid); lehed on kuni 1 cm pikad ja sama laiad. Lehed on kujunenud putukate püüdmise organiteks: lehe kleepuvale pinnale kinnijäänud putukas surutakse vastu lehelaba keskkohta, kus madalad seedenäärmed lagundavad saagi sisused ja imendavad need. Õisikuvarb on 3-10 cm pikk, väheste (2-8) õitega, mis asuvad varva tipus kobarana. Õied valged, viietised, õis avaneb vaid lühikeseks ajaks keskpäeval. Õitseb juulis ja
annaabi.ee 
