Ilus, E. Rooma eraõiguse alused. Tartu, 1960 lk 111 tundus preetorile ebaõiglane ja ta andis omandajale erilise kaitsevahendina kohtus vastava vaide- exceptio rei venditae et traditae. Kui asi sattus võõrandaja kätte tagasi või oli juba kolmandate isikute käes, ei saanud omandaja seda esialgselt enam tagasi nõuda.36 In iure cessio autem hoc modo fit: apud magistratum populi Romani uelut praetorem urbanum (aut praesides prouinciae) is, cui res in iure ceditur, rem tenens ita dicit: HVNC EGO HOMINEM EX IVRE QVIRITIVM MEVM ESSE AIO; deinde postquam hic uindicauerit, praetor interrogat eum, qui cedit, an contra uindicet; quo negante aut tacente tunc ei, qui uindicauerit, eam /.../ addicit; idque legis actio uocatur. Hoc fieri potes etiam in prouinciis apud praesides earum. Kohtu poolt määramist aga tehakse nii: Rooma rahva magistrat, nagu Urban Praetor (või
(näiteks võõrandamisel – mancipatio). Ka perekonnas tähistas käsi nii valitsevat kui ka kaitsvat kätt. G.1, 119. Est autem mancipatio, ut supra quoque diximus, imaginaria quaedam venditio: quod et ipsum ius proprium civium Romanorum est; eaque res ita agitur: adhibitis non minus quam quinque testibus civibus Romanis puberibus et praeterea alio eiusdem condicionis, qui libram aeneam teneat, qui appellatur libripens, is, qui mancipio accipit, rem tenens ita dicit: HUNC EGO HOMINUM EX IURE QUIRITIUM MEUM ESSE AIO ISQUE MIHI EMPTUS ESTO HOC AERE AENEAQUE LIBRA; deinde aere percutit libram idque aes dat ei, a quo mancipio accipit, quasi pretii loco. (Mantsipatsioon, nagu me ka eelnevalt rääkisime, on teatud näiline müügitehing; see (mantsipatsioon) on vaid Rooma kodanikele omane õigus. Ja see toimub nii: kohal peab olema vähemalt viis täisealist Rooma kodakondsusega tunnistajat ja peale selle
annaabi.ee 
