Nagu Bouvard ja Pécuchet, need ühtaegu ülevad ja koomilised igavesed kopeerijad, kelle äärmine naeruväärsus ongi see, mis toob täpselt esile kirjutuse tõe, ei saa kirjanik teha muud kul jäljendada mingit alati juba olemas olevat ja mitte kunagi algupä rast zesti; ta võib vaid kirjutusi segada, neid omavahel vastandada, toetumata kunagi täielikult ü hele neist; tahab ta end v ä l j e n d a d a , peab ta vähemalt teadma, et see sisemine ,,miski", mille ,,vahendamisele" ta pre tendeerib, pole muud kui juba valmis sõnaraamat, mille sõnu saab seletada üksnes teiste sõnade abil, ja nii lõpmatuseni: nagu juhtus näiteks noore Thomas de Quin cey'ga, kes, nagu kirjutab Baudelaire, oli nii tugev kreeka keeles, et tõlkimaks sellesse surnud keelde läbinisti kaasaegseid mõtteid ja kujundeid ,,lõi endale käepära se sõnaraamatu, palju keerulisema ja mahukama kui need, mis rajanevad puhtkirjanduslike tõlgete lihtla basel
eesmärk. Isik, personaalsus ei ela ainult enesele, ei loo oma sihte mitte iseenesest; ta saavutab need kultuurühiskonnast, milles ta elab ja liigub. Siin on need väärtused kõigi inimeste kogusaavutused. Kasvatuse eesmärgile tuleb leida määratlus, mis haarab nii indiviidi kui ühiskonda. Peeter Põld defineerib kasvatuse eesmärgi järgmiselt: Kasvandik peab haritama autonoomseks liikmeks ajaloolises ühiskonnas, millesse ta edaspidi kuulub, nõnda et tema ühes sellega tendeerib täielikule elule Jumala tahtele alluvas inimsuse riigis. Paneme siinjuures tähele kahte põhipunkti: kasvatuse eesmärgiks on vaba enesemääratlusega inimene; vaba inimene peab oskama elada ühiskonnas, kuhu ta on sündinud. 5 ----------------------------------- KAS JUTT INDIGOLASTEST ON BLUFF?
annaabi.ee 
