muusikaõpetus aitab kaasa lapse igakülgsele arengule ning muusikaliselt enam arenenud lapsed on võimekamad ja edukamad ka paljudes muudes tegevustes (Muldma, 2007). Muusika väljendamine rütmilise liikumise kaudu kutsub lapses esile kehalise liikumise ja liigutused. Algselt on need ebakorrapärased, kuid lapse arenedes hakkavad järgima muusika meetrumit ja rütmi. Tulemused on paremad, kui tegevusega alustatakse juba varases eas. Lisaks meetrumile saab keha kaudu väljendada ka erinevaid temposid , dünaamikat, helikõrgusi, meloodia liikumist, kõlapikkusi ning muusika karakterit. Rütmiline liikumine on otseselt seotud rütmitajuga ning selle arendamisega (Pullerits, 2005). Muusikalis-rütmilise liikumise all vaadeldakse liikumismänge, mis omavad positiivset mõju lapse sotsiaalsele oskusele ja kollektiivsustunde loomisele. Muusikalised mängud aitavad lapsel üle saada hirmust teiste lastega suhtlemisel (Kiilu, 2010).
Kosmiline harmoonia jõud võimaldab vastastikku suhestada esmapilgul ühildamatuina näivaid kosmose elemente, samuti inimestel haarata reaalsust. Hinges on teatud harmoonia, mis koosneb ühtesulavatest ning kombineeruvatest vastanditest. Eetose iseloom oleneb intervallide õigest järjestatusest. 5. sajandiks kerkis esile filosoof Damon, kes arendas välja esimese laiaulatsuliku eetoseteooria, mõistes hukka ning kiites erinevaid muusikalisi rütme ja temposid. Tema kõige mõjukama teooria kohaselt tulenesid tants ja laul liikumisest hinges. Kreeka muusikalise eetika peamine seisukoht oli, et vabadja kaunid laulud ja tantsud loovad samaväärse hinge ja ka vastupidi. Järelikult loob muusika hinges liikumisi ning mustreid, mis peegeldavad väärtusi. Noodid loovad lastes eetose, suuremates toovad esile uinuva eetose. Et läbi imitatsiooni peaksid sarnased väärtused tekkima la hinges,
annaabi.ee 
