Skeemil esitatud ülemise värsirea puhul (kus need kuked sõivad kulda) on niisuguseks teguriks ilmselt sõnade esimesele silbile langev pearõhk. regivärsilises rahvalaulus võivad värsirea tugevad ja nõrgad positsioonid olla teineteisele vastandatud nii rõhu kui ka silbipikkuse alusel. Rõhu ja silbipikkuse vahekorda regivärsilise rahvalaulu struktuuris on folkloristikas püütud väljendada nn kvantiteedi- reeglite abil. Lühikese kokkuvõttena eesti vanema rahvalaulu ajalisest ehk temporaalsest struktuurist, kus vältuste omavahelistel suhetel on tähtis roll nii keele, muusika kui ka värsimõõdu puhul, võiks vist öelda, et regilaulude esitamiseks on aegade jooksul välja arendatud omamoodi kompromisslahendus. Kõ- nele iseloomulikud kestusopositsioonid neutraliseeritakse teatud piirini, kuid nad ei kao jäägitult. Muusikaliste vältuste süsteem on samuti kujundatud võimalikult neutraalseks, mis üldjuhul avaldub viisirida moodustavate samavältuslike nootide jada kordamises
aastate teisest poolest saanud jällegi Tartu Ülikool. Uuritud on põhjalikumalt lõunaeesti vokaale (Pajusalu 1998, Pajusalu jt 2000a, Parve 1998, 2000, Teras 1998a, 1998b, 1999, 2001) ja prosoodiat (Pajusalu jt 2001). Teoksil on ka bakalaureuse- ja magistritöö kirderanniku murrete foneetilistest erijoontest, uurima on hakatud piirkondlike eesti keele aktsentide foneetilist olemust. Uusi andmeid eesti murrete foneetika kohta pakub ka Jaan Rossi ja Ilse Lehiste raamat eesti rahvalaulude temporaalsest struktuurist (2001). Murrete fonoloogiat on käsitletud EKI murdetekstide akadeemilise sarja köidete murdetutvustustes (vt raamatute andmeid eespool). Eraldi monograafiana on ilmunud Salme Nigoli häälikulooline ülevaade Hargla murrakust (Nigol 1994), keskmurde häälikujooni käsitleb Mari Musta ja Aili Univere keskmurde raamat (Must, Univere 2002). Üldistavalt on Võru murde häälikulist eripära vaadelnud Sulev Iva (2000a, 2000b). Karl Pajusalu on
annaabi.ee 
