teda armastatu Solveig. Neiut mängis H.J Blackbmn. Ka tema esitust oli väga meeldiv jälgida. Temast jäi meelde eriline õrnud ja heatahtlikkus. Tegelastest võiks veel välja tuua Peer Gynti ema Ase, kes tundus armastava kuid ka veidi karmi naisena. Tal oli väga tugev ning omapärane hääl.Veel üks meeldejäävamatest tegelastest oli Mäekuningas, keda kehastas R. Stepanov. Tema tantsis väga jõuliselt ning temperamentselt (kohe oli aru saada, et tegu pole eestlasega). Sellest balletist oleks eelnevalt sisu lugemata üsna keeruline aru saada. Kuid olenemata teose keerukusest oli seda väga huvitav jälgida. Aeg möödus nii kiiresti, et ei saanud arugi, kui esimene vaatus juba läbi ol. Etendus jättis väga hea mulje ningkindlasti läheksin veel midagi satnast vaatama. Annika Vesselov
Solistid olid nähtud esietendusel peamiselt külalised. (Kokku oli etenduste seerias kolm koosseisu, viimasena astusid peaosades üles Pille Lill, Riina Airenne, Vello Jürna ja Aare Saal.) Eesti ooperipublikule hästi tuntud lauljanna Cynthia Makrise (USA/Soome) Aida oli jõuline ja kirglik ka oma meeleheiteja nõrkushetkedel. Marianna Tarassova (Peterburi Maria teater) Amnerisest säras külma kõrkust ja võimutunnet. Moskva Suure Teatri tenor Roman Muravitski (Radames) esines temperamentselt, hea keskendumise ja lavanärviga. Imponeeris külalissolistide täielik üleolek vokaalpartiist, siiski oleksin nende tõlgenduses soovinud kuulda veidi rohkem pehmust ja lüürilist liini. Eesti lauljatest oli sel õhtul suurim roll Jassi Zahharovil Amonasrona, tema mitmekülgne interpretatsioon (ka hääleliselt) teenis publiku vaimustunud vastuvõtu. Ühtlaselt heal tasemel esinesid Leonid Savitski (Ramphis), Mati Palm (Egiptuse vaarao), Heli Veskus (Ülempreestrinna) ja Mart
omad. Nende kohaselt kujunevad meie ühiskonna- ja kultuurielu vormid ja aval- dused, neid peame silmis meie kasvatusprobleemide püstitamisel ja lahendamisel. Et eestlane on loomult nimelt individualist, siis saab teda massinimeseks kihutada ainult üürikeseks: kollektivisti — olgu see kommunismi või fašismi korporativismi mõttes — temast ei saa. C. R. Jakobsoni poolt eestlasele — see oli ju nimelt eesti põllumehele! — temperamentselt lipukirjaks tõstetud deviis — „i s e“ on mees! — on eestlasele loomukohane. Ise mõtleb, ise teeb, ise võitleb, ise eksib, ise vastutab, ise hambad risti ka kannatab. Ei Stalini kommuun, ei Darre sundkülakond ega Mussolini korporatsioonid ei jäta eesti põllumehe „isele“ tege- vusvabadust ja töörõõmu. Ka juhiprintsiip on kariinimesele, mitte individualistlikule skeptilisele eestlasele. Eestlane oskab hinnata ja austada
annab siis märku ühega meestest kaasa minna. Teekond lõppeb ühe väljakuäärse ehitise keldrikorruse lokaalis, kus kogukas mustanahaline lauljatar parasjagu esineb. Ovatsioonide saatel siirdub ta peagi puhkepausiks lauda. Veidi aja pärast siseneb mees salapärase musta kastiga, mis, nagu hiljem selgub, peidab endas kitarri. Ootamatult astub keskpõrandale lokaali päevinäinud, kuid elegantne perenaine, kes seni leti taga vägesid ja esinejaid juhatanud ning asub külastajaile temperamentselt ja kähedahäälselt esitama lugusid oma kaunist, kuid ammukadunud noorusest (nii vähemalt tundub). 62 Ekskursioon Euroopa äärele Järgmise päeva olen varunud väljasõiduks marsruudil Cascais, Estoril, Sintra, Queluz, Mafra, Ericeira. Selleks, et kõik need väikelinnad edukalt läbida, olen pannud kinni koha ühepäevasele bussireisile (hind koos lõunasöögiga ca 70 eurot)
annaabi.ee 
