viiuldajaid. Välimus oli Paganinil väga omapärane ning paljudele hirmutekitav. Luuletaja Heinrich Heine, kes käis Paganini kontserdil 1829a., olevat kõhna näo ja kullinina, süsimustade pikkade juuste ning läbitungivalt hüpnotiseeriva kotkapilguga virtuoosi nimetanud viiuliga vampiiriks. Kuid tõepoolest just selline Niccolo Paganini välja nägigi. Tema kadetsejad nimetasid ja sõimasid teda veel nõiameistriks, vigurimeheks, tembutajaks jne., sest nad ise niimoodi mängida ei osanud. Paganini võttis kasutusele tolle aja uudseid tehnilisi mänguvõtteid ja valdas neid meisterlikult. Ta tõstis soolomängu tehnika lausa peadpööritavatesse kõrgustesse. Näiteks oli üks Paganini etteasteid võtta viiulilt maha kolm ülemist keelt ning mängida ainult alumisel g- keelel. Parimaks näiteks tema ainulaadsest pillikäsitlusest on helilooja tuntuim ja enim
on kergesti, nagu neid maast nopitaks, mängitud. Lõpuks mängis ta enese komponeeritud tükki, mille ta ärarääkimata kiiruses viiuli pääl otse nelja häälega mängis, nõnda et see kõlas, nagu oleks terve viiulikoor kõige suurema osavuse- ja puhtusega helisenud. Kuda ta seda tegi ja teha võis, see jäi ka mõistjatele saladuseks!" Niisuguse vaimustuse kõrval oli tal aga ka kadedust küllalt kannatada. Tema kadetsejad nimetasivad ja sõimasivad teda nõiameistriks, vigurimeheks, tembutajaks jne., sest nad ise nõnda mängida ei osanud. Aga vaimustus oli üleüldine, Paganini piltisid osteti arvamata hulgal. Söögiriistad kandsivad tema nime. Juukseidki kammiti ja riideid kanti "Paganini moodi". Saksa ja Prantsuse maal valati tema auks rahasid, millel tema kuju pääl oli. Tema ise ei pannud sest midagi tähele. Kas teda kiideti või laideti, imestati või sõimati suusõnal või ajalehtedes, see oli temale üks kõik.
annaabi.ee 
