Pidasime seal ka loengu eesti soololaulust ja Mart Saarest. Näiteid laulis Tiit Kuusik. Ka minu klaverikontsert, mis valmis saksa raadio ülesandel ja Riigi Ringhäälingu tellimusel, kanti Lahmusel kahel klaveril ette, solistiks Artur Lemba. Juba tookord oli selge, et kui sovetid Eesti uuesti okupeerivad, tuleb põgeneda. Tegin sellekohase ettepaneku Villemile. Lubas, kuid lõpuks siiski jäi. Ja tegi õigesti. Temal sovettide silmis minuväärset patukoormat polnud ja Eestisse oli temataolisi mehi hädasti vaja. Pärast pidasime kirjavahetust. Lahmuselt on pärit ka mitu helitööd, nende hulgas 6-osaline klaverisüit " Lahmuse mälestused". Seal on juttu neist paigust, kus käisin, inimestest, kellega kohtusin ("Taevere vallamajas", "Teemeister Osche saunas", " Lahmuse koolimaja" jt). Peale II Maailmasõda ja küüditamisi jäid talud tühjaks, maad jagati uusmaasaajatele. Olukord Suure-Jaani vallas oli pingeline. Toimusid ülekuulamised ja arreteerimised
nii hirmus palju, kuidas on siis lollidega lugu, millele saanud vastuseks: ,,Tule sinna, oled esimene." Õieti öelda selle anekdoodi tõttu kasvaski tifliislase mõju nii ruttu. Sest polnud midagi, et ta algas või lõpetas iga lause sõnadega: ,,Meil Kaukasuses", nii et see talle hüüdnimeks jäi, vürsti hiilgus kippus tema aupaistuse kõrval ometi kahvatuma, liiatigi kuna ta poetas teise kohta selliseid ütlusi nagu: ,,Meil Kaukasuses on temataolisi vürste kogu maa täis", millele ta varsti juurde lisas: ,,Neid mahub viis, kuus tükki ühte väikesesse niiskesse tuppa". Ja nagu mööda minnes tähendas ta lõpuks: ,,Nii mõneski teises voolab vürsti verd ja paremat sorti kui sel seal, aga igaüks ei taha sellega hoobelda ja ennast naeruväärseks teha." Nüüd kõik panid varsti tähele, et vürst on tõepoolest nagu naeruväärne. Õige, seda oli nii mõnigi varemalt märganud, aga ükski ei tihanud sellest rääkida
annaabi.ee 
