aastal ja tõi oma isiku ning meetodiga värsket verd liikumisse. 1934. aastal kuulutas ta Hitleri „sürrealistlikuks innovaatoriks“ ja kaitses ladina rassi domineerimise teooriat, ärritades sellega teisi sürrealiste. Lõplikult visati ta liikumisest välja aastal 1939. 40ndate alguses, Ameerika emigratsioonis, ristib Brenton ta anagrammiga Avida Dollars (Dollarihimur), kuna Dali seob sürrealistlikud ideed põhimõttelageda kunstiäriga. Sel ajal jõuab Dali oma kristliku temaatikani. Peale sürrealistide grupi lõhustumist uurib Dali psühhoanalüütilist kirjandust, õpib tundma seksuaalset sümboolikat ja peab oma autoriteediks Freudi. Psühhoanalüüsi ikonograafiat vaatleb Dali kaasaegse kunsti ühisomandina, nagu keskajal oli ühisomandiks religioosne ikonograafia. Freud seevastu ei võta oma „õpilaste“-sürrealistide saavutusi omaks. Dalile heidab Freud ette seksuaalsete ideede avatud kujutamist. Teda köidavad rohkem Leonardo da
aastal ja tõi oma isiku ning meetodiga värsket verd liikumisse. 1934. aastal kuulutas ta Hitleri ,,sürrealistlikuks innovaatoriks" ja kaitses ladina rassi domineerimise teooriat, ärritades sellega teisi sürrealiste. Lõplikult visati ta liikumisest välja aastal 1939. 40ndate alguses, Ameerika emigratsioonis, ristib Brenton ta anagrammiga Avida Dollars (Dollarihimur), kuna Dali seob sürrealistlikud ideed põhimõttelageda kunstiäriga. Sel ajal jõuab Dali oma kristliku temaatikani. Peale sürrealistide grupi lõhustumist uurib Dali psühhoanalüütilist kirjandust, õpib tundma seksuaalset sümboolikat ja peab oma autoriteediks Freudi. Psühhoanalüüsi ikonograafiat vaatleb Dali kaasaegse kunsti ühisomandina, nagu keskajal oli ühisomandiks religioosne ikonograafia. Freud seevastu ei võta oma ,,õpilaste"-sürrealistide saavutusi omaks. Dalile heidab Freud ette seksuaalsete ideede avatud kujutamist. Teda köidavad rohkem Leonardo da Vinci ja Ingres`i
51 sisesekretsiooni, vereringe, hingamis- ja patofüsioloogia valdkondadele, Fleisch ja Tiitso täiustasid sj füsioloogilise elutegevuse uurimiseks vajalikke aparaate. Farmakoloogiainstituudi sõdadevahelisele edule pani aluse prof. Siegfried Loewe (1884- 1963), kelle uurimisvaldkonnad ulatusid ravimudade analüüsimisest või joodi toimest kilpnäärme ravisse, kuni emakasse toimivate ühendite farmakoloogiani (mis omakorda viis suguhormoonide temaatikani). Loewe järglaseks õppetoolis oli Georg Barkan (1889-1946), kelle teadustöö keskendus biokeemiale (raua- ja joodiühendite farmakoloogia). Barkan sunniti paraku 1938. a, ettekäändeks soov luua "rahvuslikku farmakoloogiat" lahkuma ning tema järglaseks sai prof. Georg Kingisepp (1898-1974), hiljem kaua (1938-1972) Tartu ülikooli teadustööd kujundanud õppejõud. Histoloogiaprofessor Harry Kull (1886-1933) on kaasajal meenutamist väärt kui oluline
annaabi.ee 
