paljudest tulenev arvuline jõud. Stabiilsuse saavutamiseks oli vaja need kaks jõudu omavahel tasakaalustada. Oligarhia ja demokraatia on mõlemad enesekesksed sellepärast, et nad keskenduvad varajagamisele. Keskklass pole väga rikas ega liiga vaene, ei kaldu liialt valitsema ega valitsemisest loobuma. Rikkad ei õpi kunagi olema valitsetud, vaesed aga on liiga radikaalsed... Oligarhia leiab, et voorus võrdub rikkusega ning linna eesmärgiks (teloseks) on kaitsta rikkust. Demokraatia leiab, et voorus võrdub varandusliku võrdsusega ning linna telos on poliitiliste õiguste jagamine rikkusest sõltumata. Käsitlus kodanikust. Kodanik on see, kes osaleb polise otsusetegemistes (kasvõi rahvakohtutes või rahvakoosolekul) või valitsemises. Kodanikuks olemine sõltub riigikorrast. Linna või riigi kodanik on Aristotelese arvates vaid need, kes osalevad poliitiliste küsimuste üle otsustamisel, selleks peaks
oma intellektuaalseid ja materiaalseid vajadusi ise rahuldavad, polis on piisav iseeneses (autarkiline). Polis on see, mis võimaldab kodanikul ennast poliitiliselt ja intellektuaalselt teostada. Inimkonna areng üksikisik-perekond-küla-polis on võrreldav tammetõru arenguga tammepuuks. Polisest edasi minna ei ole enam kuhugi ning inimese täiuslikkus, potentsiaalsus on saanud reaalsuseks polises. Inimese teloseks on hea elu ning see on võimalik polises. Perekond on küll ENNE riiki olemas, kuid RIIK on loomuselt täiuslikum, realiseerib inimese loomust paremini. Inimkonna vajaduste parem täitmine nõuab paratamatult arengut külaühiskonnalt edasi poliste suunas, küla ei ole autarkiline, piisav iseeneses. Teine argument, miks on just polis inimkonna täiuslikkusega seotud, seisneb selles, et iga asja loomust iseloomustab kõige paremini see, mis on vaid temale omane. Riiki suudavad luua vaid
annaabi.ee 
