Ainuüksi vene ametnikelt ilmumisloa saamine oli omaette keeruline probleem. Loa saamine ei olnud sugugi kerge, sest eestikeelse ajalehe asutamisse suhtusid kahtlustavalt nii baltisakslased kui ka vene ametnikud. Loa küsimine-mis hiljem lahenes õnnelikult- polnud ainuke raskus. Kust leida raha, uue lehe asutamiskapital? Ei Pätsil ega hoopiski mitte tema kaaslastel olnud ülemmäärast vara. Kõhklusi tekitas ka lehe tulevane läbimüük. Kas eestikeelne tellijaskond ja kuulutusteandjad suudavad ajalehte üleval pidada? Lõpuks leidus keegi ärimees, kes asjasse uskus. See oli eestlane K. Mend, kes laenas ettevõtmiseks 2000 kuldrubla. Selle rahaga saadi asi käima ja ajapikku tuli raha veel mujaltki. Teataja toimetus asus Toompea külje all Niguliste kiriku kõrval. Teataja esimese numbri ilmumine 10. novembril 1902 äratas ülemaalist tähelepanu. Konstantin Päts oma kabinetis Konstantin Päts oli mitmekordne peaminister, riigivanem ja sai 1938
,,Ehitajas" töötades saavutas A. Kotli suurima viljakuse, kuid tuleb arvestada, et tema seljataga seisis korralik büroo mitme noore võimeka arhitektiga, kelle osa konkreetsetes projektides on ilmselt küllalt suur. 1930. aastatel toetuti palju konkurssidele, nende virgutav ja professionaalsust tõstev roll oli arhitektuuri arengule väga oluline. Edukas võistlustel osalemine oli aluseks autoriteedile erialaringkonnas ja nime tuntusele, mille abil kujunes tellijaskond. 1930. aastatest on teada A. Kotli osalemine 10 konkursil, neist ainult kolmel ei pälvinud ta auhinda. Edu võistlustel aitas kaasa karjäärile, kuid veelgi olulisem, et see tõstis ta eesti loovarhitektide esirinda. A. Kotlil polnud kunagi erabürood, kuid just konkursivõitude alusel tulid mitmed eratööd. Kogu oma jäägitu erialase pühendumuse kõrval oli A. Kotli tõsine perekonnainimene. 1931. a. abiellus ta Ilse Heimbergiga, kes oli 1905. a. sündinud
annaabi.ee 
