Kas nad mõtlevad, et lõpuks kukub see välja nagu kaubandus - inimene plekist ja paberist vidinate vastu? Kuid see probleem ei ole mitte ainult sõjas. Näite võib tuua kasvõi meie endi igapäevaelust. Näiteks koolist. Tänapäevalgi ei ole enam üksikisik oluline. Koolis on õpilased mõnede õpetajate jaoks lihtsalt hall mass, kellele tuleb vajalikud asjad ära rääkida ja siis lasta neil tööd mingile positiivsele hindele ära teha. Põhikooli lõpetamiste aegu kuuleme teleuudistest väljalangejate protsentidest, kuid intervjueeritakse mitte neid vaid edasipääsenuid, kedagi ei huvita väljalangejate mõtted ja tunded. Keegi ei hooli eriti sellest, mis saab nendest inimestest edasi. Peale põhikooli. Mingis mõttes on need, kelle eluunistus ei olnud minna kutsekasse ja saada mingil erialal profiks, nagu elust väljalangejad. Ainus erinevus sõjaga, et elust võib välja langeda mitmes mõttes ja seega mitu korda. Kuid ka edasipääsenutele käiks nagu lahing edasi
Väljavõte ühe aasta korraldusest: Kui rongkäik oli linnast lahkunud, avati mõned poed. Rongkäik marssis linnaäärsele aasale, kus toimus piknik. Üles olid seatud lavad, kus iga soovija sai sõna võtta, ja kui kell kolm piknikust osavõtjad linna tagasi hakkasid tulema, algas festivali järgmine osa. Eelmisel aastal oli see seisnenud selles, et liinibussid peeti kinni, kõik inimesed käsutati bussidest välja ja bussid süüdati põlema. Sellel aastal võis õhtul kohalikest teleuudistest näha, et kinni peeti ja süüdati sõiduautosid. Miks annab valitsus raha lõkete jaoks euroaluste ostmiseks? Miks seda ülepea ära ei keelata? Seda festivali on tähistatud umbes sada aastat. Rongkäigus osalejate arv ja nende vägivaldne käitumine on aastate jooksul märgatavalt vähenenud. Kui festival ära keelata, hakataks tegema midagi muud, kuid valitsusel on kergem toime tulla üritusega, mille kohta on juba ette teada, mida kavatsetakse
annaabi.ee 
