Tavaliselt on nendeks uudised, komöödia-, draama- ja noortesarjad. Sisseostetud saadete kellaajaline telekavasse paigutamine ei ole oluline. Nendeks on sageli seebiooperid ja välismaised koguperesaated. (Kask, 2013) Telemeedia eripärasus seisneb selles, et inimesed hindavad selle usaldust kõrgelt. Valdav on veendumus, et pilti ei saa eitada ega selle vastu vaielda. Telemeediat on lihtsam jälgida, kuna kasutatakse vähem teksti kui ajalehtedes. Telepildile lisatakse ainult see tekst, mis on telepildist puudu. Tekst ei tohi aga konkureerida telepildiga. Lisaks on kindlaks tehtud, et mida dramaatilisem on tegevus, seda rohkem mõjutab see inimesi ning seda vähem on vaja jagada lisainformatsiooni. (Kask, 2013) Pildiline kommunikatsioon toimub küll kiiremini kui sõnaline, aga antud juhul on massimeediumil raske edastada keerukaid seoseid ja detaile. Televisioon sobib visuaalse ja konkreetse tegevuse näitamiseks ning toote reklaamimiseks
pikaajaline telerivaatamine tekitab vaimset loidust ja pidurdab kehalist arengut, muuhulgas soodustab ülekaalu teket. Väga tähtis on juba varakult kehtestada telerivaatamise reeglid. Peaks piisama tunnist vaatamisest päevas. Kujutlusvõime ja loovuse arenemise seoses on telepilt liiga intensiivne. Näiteks animafilmi, milles on reeglina kasutusel erksad värvid ja võrreldes reaalse maailmaga ei näe laps pooltoone, varje jms. Taas on tegemist liigselt tugeva ärritajaga ning laps, kes on telepildile iseloomuliku visuaali sees, on ühtlasi ka väga tugevate aistingute käes: ,,Tajutava mõtestamine, selle tähenduseni jõudmine on aga aeganõudev, sest eeldab seoste loomist aju teiste keskustega. Kui aga selleks aega ei jää?" (Oja, 2011, 14). Liigne telerivaatamine võib mõjutada ka lapse suhtlemisoskust ja keeletaju. Kraavi arvates võib põhjuseks pidada matkimist: ,,Ja muidugi televiisori sõnavara on piiratud, seal ei ole midagi parata. Need laused on piiratud. Ja seda kindlasti ka
annaabi.ee 
