mõistusega olend Maal) kuulub loomariiki ning tahes-tahtmata allub ka loodusseadustele. Filosoof peab ajalugu analüüsides leidma sellest seaduspärasusi ning teadma saama, kuidas ja kuhu peaks inimkond oma potentsiaali arendades välja jõudma ning kas see on looduse paratamatu eesmärk. 2. Jälgides inimkonna ajalugu, ei ole kuigi raske veenduda, et see on raskustest hoolimata pidevas liikumises kõrgema arengutaseme poole ning kõik ebavajalik vajub unustuste hõlma. See on kooskõlas teleoloogiaga, mis väidab, et loodus kipub arenema mingi kindla punkti poole. Samas evolutsioon ,,lihtsalt juhtub", jättes suvalistest muutustest alles positiivsed ning otsene eesmärk puudub. 3. Kuigi inimesel on arenemiseks piiramatud võimalused, on ta surelik ning oma eluea jooksul kogutud teadmistest ja kogemustest ei piisa iialgi enda eelduste täielikuks väljaarendamiseks. Seetõttu on ainus võimalus edasi areneda ainult inimsool (mis on surematu, kuni on olemas
probleemiks. Enne 1859. aastat, kui Charles Darwin avaldas teose "The Origin of Species", võeti kohastumuste olemasolu kas lihtsalt teadmiseks või omistati see Looja plaanile. Darwin kogus palju tõendeid organismide evolutsioonilise päritolu kohta ning andis evolutsioonile seletuse loodusliku valiku teooria näol. Sellega nihkus kohastumuste ja looduse plaanipärasuse probleem täielikult loodusteaduse pädevusse. Ta asendas teoloogilise teleoloogia teadusliku teleoloogiaga. Välja otsitud andmebaasist "http://et.wikipedia.org/wiki/Kohastumus" Kohastumine ja kohastumus Loodusliku valiku tagajärjel sagenevad järglaspõlvkondades isendid, kes on oma vanematelt pärinud (antud tingimustes) suuremat sigimisedukust soosivad geenid. Evolutsioneeruvas populatsioonis on seetõttu selliste geenide sagedus järglaspõlvkonnas suurem, kui vanemate põlvkonnas. Sellise protsessi tagajärjeks on vastus valikule (response to selection). Kui vastus
annaabi.ee 
