Tema afäär ning sõja- ja revolutsiooniilmed mõjutasid tugevasti Majakovski loomingut. Sõjavastane poeem ,,Sõda ja maailm" (1916) keelati tsensuuri poolt ning ,,Mees" (1917) väljendas armastusepiinu. Majakovskit ei võetud vastu vabatahtlikuna Esimese maailmasõja algul ning aastatel 1915 1917 töötas ta Petrogradis konduktorina. Vene revolutsiooni algul oli Majakovski Petrogradis. Seal oli ta tunnistajaks Oktoobrirevolutsioonile. Pärast Moskvasse tagasikolimist töötas Majakovski Telegraafiaagentuuris (ROSTA), kus hakkas välja andma käsitsi joonistatud ja värsstekstidega varustatud plakateid, nn ROSTA aknaid (ühtekokku üle tuhande). 1919. aastal avaldati tema esimene luulekogu ,,Kogutud teosed 1909-1919". Varases Nõukogude Liidus kasvas tema populaarsus jõudsalt. 1920. aastad olid kõrgpunktiks Majakovski loomingus: valmis valdav osa tema teostest (luuletused, poeemid, olukirjeldused, stsenaariumid, näidendid). Teda ei
jõud. Endast ja oma tunnetest rääkides on ta halastamatu ja salvav, samas õrn ja haavatav. 1917. aasta revolutsiooni tervitas Majakovski samuti talle omase kirglikkusega ja teatas maksimalistlikult: ,,See on minu revolutsioon!" Ta jättis kahjutundeta kõrvale romantilise poeesia ja asus kogu jõuga kujutama päevakajalisi poliitilisi sündmusi temast sai agitaator. Pärast Moskvasse tagasi kolimist töötas ta Telegraafiaagentuuris (ROSTA), kus hakkas välja andma käsitsi joonistatud ja värsstekstidega varustatud plakateid, niinimetatud ROSTA aknaid. Seal töötas ta siirast soovist kaasa aidata nõukogude võimu kindlustamisele. 14. aprillil 1930 lasi Vladimir Majakovski enda maha. Traagiline sündmus vapustas nii tema luule austajaid kui ka näiliselt vankumatut võimu, mõjudes neile peaaegu reetmisena tuntud poeedilt seda ei oodatud. Eriti ebamugav oli võimul tõdeda, et juhtunut ei õnnestu varjata
annaabi.ee 
