erinevate tehnoloogiate või ideoloogiate alusel grupeerunud kunstnikke ja institutsioone". Selle näituse parim töö oli minu arvates Mart Viljuse eksponaat, mis kandis nime ,,TM". See koosnes ühest suurest poeriiulist, mille peal oli väga palju erinevaid toiduaineid. Kuid nende kaubamärgid olid ära vahetatud. Näiteks kassitoit oli müügil sokolaadibatooni ,,Snickers" logo all, Pepsi pudel oli endale saanud hoopiski telefonitootja ,,Nokia" logo ning kassitoidu ,,Kitekat" logo ilutses sokolaadi ,,KitKat" peal. Selle väljapaneku mõte oli näidata inimestele, kui tähtsad kaubamärgid on ning kui palju nad tegelikult meie ostukorvi sisu mõjutavad. Pean ennast inimeseks, kes kaubamärkidest väga ei hooli ning ei vali nende järgi esemeid. Veel vähem vaatan ma kaubamärke toiduainetel, sest arvan, et sellest ei muutu toidu kvaliteet kuidagi. ,,Odavate" kaubamärkide kvaliteet on üsna tihti ,,kallitega" samaväärne
tootmises olnud telefonimudelid lõpuks nii alla, et neid võib soetada lausa sümboolse hinna eest. Sest kogu aeg tuleb uusi mobiiltelefone juurde, mis on arenenumad kui vanad. See ei kehti ainult telefonidega, vaid enamus müügis olevate esemetega. Kõik, mis vaja, peab olema telefoniga kohe kaasas või seda ei ostetagi. Mõistagi puudutab see vaid tehnilist lisavarustust. Nooremad tarbijad ostavad kaelapaelasid, telefonikotte jms nänni vägagi innustunult, kuid telefonitootja kukrusse ei pudene sealt enam midagi. Operaator ja telefonitootja peavad koos arenema. Tegelikult on tegu ammuse kas-muna-või-kana vastuoluga, mis on iga aastaga siiski üha selgemalt pöördumas mobiilioperaatorite kasuks. Kui operaator ei arene telefonitootjaga koos, siis kukub ta lihtsalt konkurentsist välja ning ei saa lubada endale uute telefonide müümist. Inimesed ei liitukski, kui mobiiltelefon on niivõrd hea, et operaatori tõttu ei ole võimalik telefonis midagi kasutada.
annaabi.ee 
