erinevalt prantsuse strukturalistidest, elas Lotman keskkonnas kus sõnavabadus oli piiratud ja inimesel ei olnud mõttevabadust. kõikidel tekstitel pidi olema üks lubatud, partei lubatud tõlgendus ja õige viis tekstist aru saada. Tekstilise mitmetimõistetavus. Võimalikud struktuurid selles tekstis on olemas meist sõltumatult tema sees, et need aktualiseeruvad meie jaoks erinevates situatsioonid, mitte ei teki. Avas ukse teistele laiematele lähenemistele, mis järgnevatel aastatel tekstiteoorias mõjule pääsesid. Lugeja tekstis: Varem oli alati vaikne eeldus, et Teksti tähendus on enesesamane, tekstil on üks õige tähendus, mis võib olla loogiline või sisemiselt vastuoluline, erinevad osad üksteisega vastuolus, jätavad otsi lahtiselt. Nüüd küsimus: kui tekstil ei olegi ainult ühte tähendust? Varem oli lugeja üleanne tekstist õigesti aru saada. aga mis siis kui ei olegi ühte tähendust. Selle tõdemuse poole liiguti ka muudes teooriatest. nt
nende ülesandeks on vahetult mõjutada kommunikatsioonipartnerit. Struktuurne semiootika tegeleb fenotekstide poolt moodustatud süsteemide formaliseerimise, klassifitseerimise jmt.* Semiootika/sümboolika Kaks tähistavuse (signifiance) modaalsust. Tähistamisprotsess kätkeb kahe mooduse vastuolu. Sümboolika hõlmab keeles kõike seda, mis kuulub märgi alla (nominatsioon, süntaks, signifikatsioon, denotatsioon) - esmalt "objekti", seejärel teadusliku "tõe" puhul. Fenoteksti tasand tekstiteoorias. Semiootika. Kronoloogiliselt eelneb märgile, süntaksile, denotatsioonile ja signifikatsioonile, sünkrooniliselt ristub nendega. Ajutine liigendus, mitteväljenduslik rütm. Keelelis-rütmiline. Ei ole võimalik hinnata semiootika tähendust -- tal pole tähistamiskõlbulikke üksusi, mis oleks lokaliseeritavad. Genoteksti tasand. Öelda, et keel on praktika, tähendabki mõista, kuidas semiootika surve all nihestub sümboolika ja temaga koos ka tähendus
annaabi.ee 
