Hennoste, Pajusalu 2013: 3849).4 · suuline või kirjalik suhtlus; · vahendava tehnoloogia olemasolu ja selle loomus; · sünkroonne ja asünkroonne suhtlus; · dialoog või monoloog; · argine või avalik (institutsionaalne) situatsioon; · privaatne või avatud keskkond; · anonüümne või mitteanonüümne suhtlejaskond; · spontaanne või redigeerimist võimaldav tekstitegemine. Need tunnused lubavad välja tuua kesksed suured ja üksteisest erinevad registrikooslused. Kõige tugevam ja olulisem piir kõigis uuritud keeltes on suulise ja kirjaliku suhtluse keele vahel. Nende kahe keelevariandi erinevused on nii suured, et keeltes, milles mõlemad on olemas, saame rääkida kahest keele pearegistrist: suuline ja kirjalik pearegister ehk tavakeeles kõne ja kiri (pearegistri mõistet keeleteaduses üldiselt ei kasutata, registreid ei hierarhiseerita nagu nt murdeid).
rõhutamine. 18. SITUATSIOON, KASUTUSKONTEKST, KÕNELEJA EESMÄRGID Keelekasutust mõjutavad situatiivsed jooned: - suuline või kirjalik suhtlus, - vahendava tehnoloogia olemasolu ja selle loomus - sünkroonne või asünkroonne suhtlus - dialoog või monoloog - argine või avalik situatsioon - privaatne või avatud keskkond - anonüümne või mitteanonüümne suhtlejaskond - spontaanne või redigeerimist võimaldav tekstitegemine 19. SOTSIOLEKT, REGIOLEKT, IDIOLEKT Sotsiolekt – sotsiaalsed dialektid. Sotsiaalselt määratletud allkeeled. Rääkija võib olla sarnasem keeles rääkijaga samast sotsiaalsest rühmast mõnes teises piirkonnas kui inimesega, kes kuulub temast erinevasse sotsiaalsesse rühma samas piirkonnas. Regiolekt – ühele regioonile, alale omane dialekt. Regiolekt kujuneb välja oma keelekeskkonnas, vastava asukohariigi põhikeele mõjul
annaabi.ee 
