*sageli ehitab ühe metafoori peale teksti üles. *võrreldes esimese raamatuga tuleb sisse kultuuriallusioone, hakkab suhtlema kutluuritekstidega, eriti Piibliga. 1960ndatel tugevneb radikaalne ja eksperimentaalne teema. ''Kangelaskalmistu'' rahvustraagiline taust, kokkupõimitud graafilise eksperimendiga. Tulevad esile piltluule katsed nii kodumaises kui ka pagulaskirjanduses. Lepiku luule on värviline. ''Kollased nõmmed'' kirjutab värvinimedega tekste ja tekstisarju. Visuaalne külg on tähtis. Jätab verbe vahelt ära. 170ndatel hakkab sissetöötatud esteetika rakendamine tugevalt silma paistma, hakkab süvenema vananemisega kooskäiv eleegilisus, luulekogude pilt on juhuluulelisem, st pühendusi ja pöördumisi on rohkem kui varem. Lepik kirjutab enamvähem surmani. 70ndatel kibestunud poliitilist vastuseisuluulet, 90ndatel seda enam ei näe. Religioosne pilt hakkab tugevnema. 22. Ilmar Laabani luule ja häälutused.
Pagulaskultuur on rõhutatult rahvuslik. Lepikul saavad need kokku ja annavad väga huvitava kombinatsiooni. Teine asi, mis 1960ndatel tugevneb, on radikaalne ja eksperimentaalne asi. *K. Lepik "Kangelaskalmistu" rahvusliktraagiline taust on kokkupõimitud graafilise eksperimendiga. Ristid kõnelevad enda eest + tulevad esile piltluule katsed nii kodumaises kui ka pagulaskirjanduses Lepiku luule on värviline: "Kollased nõmmed". Kirjutab värvinimedega tekste ja tekstisarju. Visuaalne külg on tähtis, kas ta luulekeel on alati visuaalne? Selles mõttes ei ole, et nt B. Kangro võib maalida detailitundliku pildi Tartust, aga Lepik pildimaalimist sõnadega ei tee. * "Pop-pagulase võitlussalme 1" - iroonilisus, teravus. Mitte, et Lepik verbe koguaeg ära jätaks, aga mingil moel üldisem elliptilisus ja lakoonilisus on talle omane. Surub sellist tüüpi võtetega teksti kokku. Kui midagi välja tuua, siis 50-60ndate Lepikust v alguseluulet
annaabi.ee 
