kõrvalasuva Estonia teatri maatasa tegid. Siis viib tee pööningule, kirjandustuppa, kus veel enne viimast maja remonti võimutsesid tuvid. Siin on hoiustatud kõik need näitemängud, mida Draamateatris läbi aegade on mängitud. Kõige vanem näitemäng on aastast 1909. Paiga ühe aardena näitab kirjandustoa toimetaja Riina Oruaas kõikidele ekskursioonidele Ita Everi läbi töötatud ja märkustega rikastatud paksu tekstiraamatut «Don Carlos». Nüüd tuleb kostüümiladu. Suurem osa Draamateatri kostüüme asub siiski Suur-Sõjamäe tänava laos. Mitu kostüümi teatril kokku on, ei oska keegi täpselt öelda. Inventeerimine alles käib. Miljonit vist veel pole, aga teater küll pürib sinnapoole. Järgnevalt jäävad ekskursantide trajektoorile kostümeerijate ja õmblejate toad, kus põlisasukad külaliste gruppe ehtsates kostüümides tervitavad. Eriti lõbusad on
Vaatamata sellele, et positiivsed, sümpaatsed iseloomud draama otsustavate tegelaste hulgas on ülekaalus negatiivsete vastu ning ühiskonnakriitiline ollus leiab kõigiti tagasihoidlikku käsitlust, peetakse teost siiski tigedaks rünnakuks seltskonnale, mida oli vaja jõudsasti tagasi lüüa. Seda meeleolu peab teadma, et taibata. Tegelikult on tegemist eesti klassikaga selle kõige paremas tähenduses, näitemänguga, mida koolipingis loetud ja mitmelt lavalt nähtud. Uuesti tekstiraamatut avades hämmastab tänapäeva lugejat aga hoopis miski muu. Hämmastab värskus. Kaasaegsus. Vaimunõtkus. Aegumatus. Tõdemus, et elu on küll edasi läinud, kuid inimene ikka samaks jäänud. 1913. aastal ilmus ,,Pisuhänd"- komöödia konflikt tekkib tõusikkodanluse ihast ümbritseda end iga hinna eest kultuursuse aupaistega. Vestmanni tütar Matilde tahab iga hinna eest, et tema abikaasa Ludvig Sander silmapaistva kirjanikuna ühiskonnas tuntuks saaks. Sander ilmutab oma
annaabi.ee 
