V. Tulemused ja arutelu Töö eesmärgiks oli välja selgitada, kas ja kuidas spetsiifiline õpetamine lühikese aja jooksul mõjutab lapse tekstiloomeoskuse taset. Uurimistöö ülesanne oli koostada spetsiaalne metoodika spetsiifilise kõnearengupuudega lapsele tekstiloomeoskuse arendamiseks ning kirjeldada ja võrrelda tekstiloomeoskust enne ja peale arendamisperioodi. Kuna lapse tekstiloomeoskused arenesid sihipärase, kindla aja vältel läbiviidud õppega, võib öelda, et käesolev töö täitis oma eesmärgi. Antud töö tulemused on kooskõlas mitmete uurijate järeldustega (Traumann, 2009; McKeough, 2005; Davies, 2004), kes leidsid, et eakohase arenguga laste spetsiaalse õpetamise käigus muutusid laste jutustused oluliselt mahukamaks ning sisult terviklikumaks ja sidusamaks. Järgnevalt analüüsin muutusi lapse narratiivsetes oskustes (vt tabel 6). Enne
Ш õppeaastaks (või selle ajal) ilmneb abiõppelaste psüühika märgatav muutus. Juhtivaks muutub mälu, areneb kaemuslik-kujundiline mõtlemine. Laps hakkab, kuigi vähesel määral, kasutama kõnet oma tegevust reguleerivas funktsioonis (annab näiteks iseendale korralduse “Hakka kirjutama”). Seoses mälu ja sisekõne arenguga on III-V klass sobiv aeg tekstiloome õpetamiseks. Emakeele seisukohalt on II etapi peamised ül’d: kujundada lihtsamad tekstiloomeoskused (tekstilähedane ümberjutustus, oma tegevuse kirjeldamine), õpetada mõistma ja kasutama laiendatud lihtlauset ja koondlauset (lastele on sel perioodil kalduvus kasutada ahellauset) ning mõnda lihtsamat liitlause tüüpi (nt. sihitislauset). Lapsed loevad etapi lõpul peamiselt sõnade kaupa, kirjutavad küll vältevigadega, kuid ei moonuta enam sõna häälikkoostist. Kuid verbaalsete instruktsioonide
annaabi.ee 
