uurima juba Nõukogude ajal. Uuemal ajal on välja antud ka Ristikivi päevikuid ja kirjavahetust. Koguaeg aga jääb tunne, et midagi jääb ütlemata. Ilmselt on see seotud tema kirjutamislaadiga tekstidest ei saa väga isikulugu kätte. Üks teema, mille ümber käsitlejad tiirlevad on küsimus, kas Ristikivi oli homoseksuaal. Sellele pole päris lõplikku vastust võimalik anda, sest suure materialihulga juures pole ühtegi tekstikohta, mis otseselt kinnitaks seda, aga me võime vaadata seda ka teisiti. Pole ka ühtegi tekstikohta, mis ütleks, et ta seda ka polnud, seega ilmselt on mõistlikum mõelda, et ta siiski oli homoseksuaal, kuid kindlasti mitte mingi võitlev homoseksuaalse kirjanduse autor. Kindlasti need seksuaalsed kalduvused on varjus ja ei tule tekstidest välja. Võib mõtiskleda selle üle, et sellised varjudemängud ongi Ristikivil homoseksuaalsusega seotud.
Kalale andsid hinnangu kolm gruppi: Manolin ja kohalikud (tunnevad valu); turist (ilu); vanamees (eneseväärikus/au). Saba oli alles, sest haid ei tahtnud seda, kohalikud ei tahtnud seda (pea sai rahaks teha), saba oli seal küljes alles, sest oli kõige väärtusetum element seal küljes. Ilu on seal sellepärast alles, et see on ainuke asi, mis seal alles on. Hemingway andis meile 2 lugu, 2 vaataja silmeläbi. See oleneb kuidas meie tõlgendame. Tegu metatekstiga tekst tekstis, tekst tekstikohta. Küsib kuidas sain lugesid, kas sa nägid selle teksti valu või lähenesid sellele nagu tavalisele kalamehe loole, kui kalast jäi alles ilus saba. Vanamees sai rahu, ta tõestas endale iseennast. Ta küll oli pettunud, et haid sõid ära tema marliini, aga samas ta tõusis püsti, sülitas merre ja ütles haidele, et nähke und, et tapsite inimese. Te võite und näha, aga tegelikult te ei tapnud. Võitlus oli marliini kätte saamisega ja kõik tuli pärast nagu vanamees ütles
annaabi.ee 
