saavutanud suure siseturuga Aasia riigid Hiina ja India. Selle majandusharu kasv on praegu kõige kiirem arengumaades. Maailma suurimad tekstiilitoodete eksportijad on Hiina, Lõuna- Korea, Taiwan ja USA. Kuid ka arenenud ja kalli tööjõuga lääneriikides pole tekstiilitööstus päris hääbunud. Euroopa Liidu riigid ekspordivad kokku ligikaudu samapalju kui Hiina, kuna tekstiilitöötust on võimalik automatiseerida, millega tööjõu vajadus väheneb. Teiseks kaitsevad lääneriigid tekstiilitootmist erinevate turukaitsemeetmetega. Hiina tekstiilitööstus Vanemate tööstusharude hulka kuulub tekstiili-, eriti puuvillatööstus, mida varemalt oli vähestes rannikulinnades( Sanghai koos ümbrusega, Qingdao, Tianjin). Pärast 1949. a-t on rajatud tekstiilivabrikuid puuvillakasvatuse piirkondadesse (Peking, Zhengzhous, Xian, Urumtsi). Siiditööstus on arenenud Sanghais, Hangzhous ja Guangzhous. Rohkesti siidi toodetakse ka Sichuanis, toorsiidi Shandongis ja Liaoningis.
kõrgharidus ligi 80% töötajatest. Aga kui mõelda sellele koguarvule, kui palju töötajaid kokku on, siis on see märkimisväärselt väikene protsent. Seoses sellega ei näe autor erilist tulevikku Eesti Vabariigil infoühiskonnana. Kui me teame ka fakti, et väljaränne on suurenenud ja kõik kelledel on vähegi teadmisi selles valdkonnas arendavad neid mujal maailmas. Kõik muu, mis hõlmab transporditootmist, erinevate aparaatide tootmist, naha- ja tekstiilitootmist, seal on töötajate arv ühes tootmisharus ligi 5000 töötajat haru kohta. Kelledest on vaid ligi 25% kõrgharidus. Sellise statistika järgi oleks Eestil kasulikum mõelda oskustööliste koolitamise ja õpetamise peale. Kui haridusega seotud töötajaid on ligi 55 tuhat, siis peaks olema piisav arv õpetajaid, kes saaksid koolitada oskustöölisi. Ainukene, mille peale riik peaks rohkem panustama on see, et looma õppeasutusi. Kokkuvõte
annaabi.ee 
