Keele abil saame osa esivanemate öeldust ja mõeldust. Ma arvan, et sellepärast ei tohiks keelt uisapäisa uuendada. Kindlasti ei tohiks kirjakeel kiirelt ja suures mahus muutuda. Ajakirjanduses peaks säilima kõigile arusaadav keelekasutus. Nagu arvab Kaplinski ,peab keeles olema terminoloogia kindlalt paigas. Nagu on öelnud Põhjala, mõnes sfääris peaks konservatiivsus teed andma vabameelsusele. Näiteks poeesias, kus peaks olema vabad reeglid kui ametlikes teksides. See muudab keelekujunduse mitmekesisemaks. Noored kasutavad palju slängi ja muid ise väljamõeldud sõnu omavahelises suhtlemises. See on positiivne, et inimesed mõtlevad välja erinevaid sõnu ja lühendeid, mis võivad mõnede aastate pärast rikastada eesti keelt. Ka Põhjala mõte on, et keele kontrollimatu areng ei tähenda seda, et keelekaitset pole vaja. Ja keelekaitse sõnum pole kunagi olnud, et keelt peaks hoidma isolatsioonis, muutuste eest kaitstuna.
Neid ei ole arheoloogiliselt leitud. Kuninga nimi kirjutati kartussi. Vaarao on heebreakeelne-> per.aa (suur koda egipt k) oli algselt tähis ja hilisperioodil tiitel, seega ei olnud ta enamik aega kuninga tiitel. Kõik kuningaga seoses oli ritualiseeritud. Ülikkonnaga suhtumises pole teada (v.a Sinuhe jutustus). Rituaalidel oli suur tähtsus, kuna nad tagasid kuninga jumalikkuse. Püramiidid tagasid ja kuninga jumalikkuse, aga ka tekstide ehk raidkirjade kaudu. Nendes teksides kajastati kuningat kui kaose võitjat. Sõjaretkedel ja jahiretkedel võis ka olla selline rituaalne seos. Kuningas oli alati võidukas. Määras ka kõrgemad riigiametnikud- vesiir (nö peaminister) ja noomide asevalitsejad. Need mehed olid ülikusuguvõsadest. Ameteid võis pärandada, aga lõplik sõna oli kuningal, pidades silmas ülikkonna rahulolu. Ülikute hauakambrites rõhutati kuninga soosingut ja teeneid ehk rõhutati kuidas edu sõltub kuninga tahest.
annaabi.ee 
