luua. Kõige keerulisem aeg on murdeiga, kus noortel muutuvad tujud väga kiirelt. Iga teismeline tahab tunda armastust ja sellega kaasnevaid häid asju. Kahjuks heaga käib kaasas ka kurbus. Alguses on kõik imetore ja ilus, kuid mõne hetke pärast oled kurb, pahane, vihane, pettunud. Tihti peale süüdistatakse partnerit tülis, mis on vale. Inimene peaks ennast oskama panna teise inimese olukorda. Niimoodi oleks lihtsam tülisid lahendada ja võib-olla ei tekikski neid. Noored peaksid hoidma üksteist nii hästi kui suudavad, sest võib-olla sellist tunnet enam sa ei tunnegi elus. Me oleme jõudnud kahekümne esimesse sajandisse, mis on teadagi infoajastu. Tänapäeva noor on enamus ajast Internetis online. See on pluss, et noored saavad Interneti teel kõigiga suhelda, kuid sellel on ka omad miinused. Näiteks ei oska noored ennast enam reaalelus väljendada. Nende keel on jäänud juba kiduraks ja võimust on võtnud släng. Selle vastu on
hommikul kell 5 üles, et armsamale hommikusöök valmistada. Oleksin nõus minema kasvõi armsama eest vangi. Ohverdaksin tema nimel oma elu. Õpiksin selgeks kasvõi hiina keele, kui ta seda nii väga sooviks. Oleksin ise näljas, peaasi, et armsamal oleks kõht täis ja riided seljas. Valvaksin kasvõi kogu öö maja, et mees tunneks end turvaliselt. - Kas armastatu eest tuleb võidelda? Kui armastus on suur, siis tuleb muidugi võidelda. Teisest küljest aga ei tekikski sellist vajadust, kui olla teineteisele truud ja teineteist sajaprotsendiliselt usaldada. Konkurents tekib vaid siis, kui üks (või mõlemad) partner(id) on konkurentsis kahtlev(ad). - Mis on suhtes oluline? Järjestage tähtsuse järjekorras: kirg, pühendumine, lähedus. Esimesel kohal on pühendumine, kuna see hoiab paari koos, teisele kohale määraksin läheduse, mis tekitab turvalise ja hea tunde ning viimasele kohale seaksin kire, mis algatab armastuse, kuid hiljem on see tagaplaanil.
sajandi alguses, esimesed tõlked saksa keelest. 1918-1940 puudus Eestis sotsiaalpedagoogika teoreetiline baas. Nõukogude ajal sellist mõistet ei kasutatud ja see valdkond hääbus. Termin tuli uuesti kasutusse 90ndatel. Hämäläineni sotsiaalpedagoogika definitsioon: Sotsiaalpedagoogika on eraldiseisev distsipliin, mille eesmärgiks on sotsiaalsete probleemide pedagoogiline lahendamine ja leevendamine ning võrdse stardikapitali andmine. Oluline on ka ennetustöö, et probleemi üldse ei tekikski. Sotsiaalpedagoogika pakub sotsiaalsete probleemide tekkele ja dünaamikale teoreetilise raamistuse ja tõlgenduse ning loob strateegiaid nende pidurdamiseks ja leevendamiseks. Sotsiaalpedagoogikat on defineeritud ka kui õpetamissuhet, milles täiskasvanu (sotsiaalpedagoog) võtab vanemale sarnase rolli. Teadusalana omab sotsiaalpedagoogika põhimõisteid, uurimisobjekte, probleeme, kasutab teaduslikke uurimismeetodeid jne. Sotsiaalpedagoogika algusaastatel iseloomustas seda
Eesmärk lahenduse otsimisel – suurema kahju vältimine: kummal on odavam oma tegevust muuta? Coase teoreem: kui pole tehingukulusid (neoklassikalise koolkonna eeldus), siis negatiivsete välismõjude tekitajad ja nende ohvrid jõuavad ise omavahel läbirääkides efektiivse lahenduseni, sõltumata sellest, kummale on oma tegevuseks õigus antud. St riigi sekkumist pole välismõjude puhul vaja. Reaalselt, aga tehingukulud eksisteerivad. Coase näitas, et “neoklassikalises maailmas” ei tekikski kunagi välismõjude probleemi, kuna osapooled lahendaksid omavahel läbi rääkides olukorra. Seega ka nt Pigou makse pole neoklassikalises “maailmas” vaja. Coase: reaalses maailmas on riigil oluline roll välismõjude lahendamisel. Õigussüsteemi eesmärk on vähendada tehingukulusid. Kui neid on raske vähendada, siis tuleb omistada omandiõigused nii, et tagatud oleks efektiivne tulemus. Kui tehingukulusid on raske vähendada, siis sekkub riik, et välismõjusid lahendada.
annaabi.ee 
