Tagasi tuppa jõudes langes Karin Indrekule kaela ja ütles enda kohta, et ta on jälk loom ja lisas et oli hea et Indrek teda nii kinni hoidis. Indrek aga küsis et mis neist nii saab. XXVI Kuid Indrekule ei jätkunud tahtmist ega jõudu teda koguaeg nii hoida Teda huvitas rohkem asjade tulek ja minek. Õigemini oli see teda huvitanud poisikesena. Väiksena oli ta koguaeg käinud väljas, eriti kevadeti, et märkida ära lume sulamis käiku teivastele ja mõõta oma varju pikkust. Just see sama mõte valdas teda ka praegu kui ta oli väljas jalutamas. Ta kohtas seal Meleskit, kes oli sama moodi mõttesse süvenenud. Melesk oligi tahtnud Indrekuga kokku saada, kuid see oli üllatavalt ootamatult juhtunud. Nad hakkasid rääkima revolutsioonist, jumalast ja sellest et mille eest see revolutsioon üldse seisab. Meleski hingel oli üks küsimus, mida ta pidi Indreku käest küsima. Nimelt, mida teeks Indrek tema nahas olles
Kividest nelinurkne või ümmargune tulease asus koja keskel. Koda kaeti kahe suure kangatükiga (kangamaterjali hangiti juba vähemalt rauaajast peale kaupmeestelt, varasemal ajal kaeti koda tõenäoliselt nahkadest kokkuõmmeldud katetega). Kojakangad tõmmati uksest kuni koja taguseni. Ülalt ulatusid need üksteise peale ning olid seotud sõrestiku ritvade külge. Koja katmiseks oli vaja kahte inimest, kes esiteks (ukse poole vaadates) parempoolse ja seejärel vasakpoolse katte teivastele peale viskasid. Ukse moodustas tavaliselt kottidest tehtud kate, millele olid lisatud põiklatid, kuid uks võis ka puududa, siis asendasid seda ukseava kohal üksteise peale tõmmatud kojakanga nurgad. Suuremasse kotta mahtus elama kuni kümme inimest. Kui inimesi oli rohkem, siis võidi koda suurendada, tõmmates kojalatte kaugemale. Kui kojalatid olid tehtud heast puust, võidi need edasi rännates kaasa
annaabi.ee 
