Piibli puhul tuleb meeles pidada, et algselt oli tegu kogukondlike tekstidega. Walter Ong on uurinud seda vaheperioodi, mis jääb suulise kultuuri ja kirjakultuuri vahele. Hirograafiline kultuur käsitsikirjutamise kultuur. Ta on ka loetlenud suulise mõtlemise üheksa omadust. Suuline mõtlemine ja väljendamine on kõneleja-keskne. Poeetiline 10 parallelism kui asi on ära öelnud, öeldakse seda veel kuidagi teistmood üle. Liiasus kõneleja naaseb varemöeldu juurde korduvalt tagasi(nii sõnavara kui ideede osas). Suuline mõtlemine on ka tratsiooniline. Suulised kultuurid kalduvad stabiilsusele(homoöstaatilised). Pigem sitatiivne kui abstraktne. Mõte ja eneseväljendus on agoristliku(st võitlusliku) tonaalsusega. Samuti on suuline kõne lähedane inimse elumaailmale see peab olema jagatav, see peab olema jälgitav, ei tohi olla abstraktne. Tekstide tähendus sõltub lugemisviisist
kuidas hindab?) ja viimaseks sekkumise kvandamine (ehk mida nende lastega teha siis teisiti, mida ja kuidas ja kuskohas täpsemalt tuleb kohandada; siin on siiski tegu KAVANDAMISEGA, mitte sekkumisega, need on 2 eri asja). Sekkumine võib olla pedagoogiline, meditsiiniline ja psühholoogiline. Märkamine, MIDA? mis see on? : Keegi paneb tähele, et midagi on teistmoodi (selleks peab ka tegelt teada, mis on norm!) (Ei pea veel teadma mis on täpselt teistmood, vaid esialgu tuleb märgata, et midagi on teistmoodi). NT märgatakse erinevat käitumist (see on nt agressiivne), akonktaktsus (nt tunudb, et konktakt ei ole päris tavapärane, siis see võib viidata teatud erivajadustele), kõne (kõnearengus on ka teatud etapid, kõnest mahajäämus võib ka viidata erivajadustele) Märgata saab 2te signaali: a) oskustearengus on mahajäämus (nt märgusoksuses, kõnes, motoorikas jne) (MEIE saame kontrollida, kas lapse areng vastab õppekavale)
annaabi.ee 
