Lause Lause on keeleüksus, mis väljendab mingit terviklikku mõtet, tegevust. Luses peab olema öeldis- tegusõna pöördeline vorm. Öeldis ja teisied selle juurde kuuluvad sõnad peavad lauses olema kindlas vormis. Lause pikkus varieerub. Omavahel seotud laused moodustavad suuliseid ja kirjalikke tekste. Lause ehitatakse tavaliselt üles nii, et selle algusesst paigutatakse tuntud info, lõppu uus teave. Lause moodustajad Lause koosneb erinevatest tähendusosakondadest e. moodustajatest, mis vastavad samale küsimusele. Näide: Suures metsas jalutas eile väike metsavaim. Kus? Mida tegi? Millal? Kes? Tegevus- mida teeb?
jne?" ja lollike (Juss) kohe tegi). Kümnenda tuumik arutas oma asju ,,Maria juures" (kirjeldus lk 51), seegi kord. Maria müüs salaalkoholi. Poisid olid vahelejäämise koha pealt enesekindlad. Poisid järeldasid, et Pukspuud peaks tagant torkima, et ta oma 15 eksamiga kevadel toime tuleks ja siiski kooli saaks jääda. Alguses mõtlesid poisid õppeainete vahel ära jaotada, aga lõpuks tegi Sirkel ette paneku, et Laasik võiks Jussi õpetamise enda peale võtta ning teisied maksavad selle eest Laasikule raha. Laasik oli haige, seega pidi Sirkel minema Laasikule ideest rääkima. V ptk Rikkus & vaesus, mida sirkel märkab. Laasik elas Tarabella tänaval, mille nimega meenus talle soomes käik isaga. Seal ta ol kokku puutunud ärimehega Isand Soobe, kes rääkis oma kahe sõbraga ühele vahemereäärsele saarele odava hotelli ehitamisest ja raha teenimisest. Jäi mulje, et ta oli rikkas tänu igasugustele
tervikuna ja igas suhtes lõplikuna. Kui see on nii, siis nimetame elus täiuslikult õnnelikuks neid kelle jaoks kehtib ees pool mainitu praegu ja tulevikus. Õnne sidumises kiitusega tuleb esile võrdlemine. Kiidetakse ju neid kes on õiglased ka vaprad. Nimetame me ju õndsateks jumalaid ja neile sarnaseid inimesi. Keegi ei kiida ju ka õnne, nii nagu õiglust. Õnnetäiust peetakse millekski jumalikuks ja paremaks. Inimese õnne määrab ka see kuidas teisied sellesse suhtuvad. Aristoteles nimetab nii kiitmist, kui halvustamist, mis olid objektiivseks hindamiskriteeriumiks Kreeka ühiskonnas ja mille järgi sai hinnata iga liikme väärtust. Kiitus on ka meile kohane. Kiidame me ju lapsi heade tulemuste eest ja laidame halbade tulemuste eest. Õnne,kui hinge toimimisvõimet tuleb vaadata loomutäiusega seostuvalt. Viimane tähendab siis, et õnneliku elu eelduseks on inimese teatud omadused
annaabi.ee 
