poliitilisi väärtusi (ideoloogia, valijate tahe jne.) aga oleksid samas kompetentsed, põhineksid otsuste mõjude analüüsile, mille on teinud teadlased. # praktikas muidugi peitub selle neutraalse keele taga juba üsna selgeid poliitikasoovitusi. Poliitikutel on tihti ka võimalik "tellida" sobivaid tulemusi kas nt. uimastiprobleemide kohta tellitakse selgitus kriminoloogi või sotsiaalmeditsiini eksperdi käest? 80 # ka poliitika on läinud tehnokraatilisemaks "ideoloogiate lõpp" (D. Bell ja SM Lipset 1950. aastatel, "hiliskapitalismi legitimatsioonikriis" (Jürgen Habermas 1974: The Legitimation Crisis). Eesmärgiks efektiivsus Teatav teaduse ja poliitika segunemine, piir "poliitilise otsuse" ja "ekspertsoovituse" või "teadusliku hinnangu" vahel ei olegi selge. See on niisiis praktika võib öelda, et põhjuseks on nt. teaduse mittepiisav autonoomsus, mida siis positivismi (ja üldisemaltki levinud arvamuse) järgi tuleks
väärtusi (ideoloogia, valijate tahe jne.) aga oleksid samas kompetentsed, põhineksid otsuste mõjude analüüsile mille on teinud teadlased * praktikas muidugi peidub selle neutraalse keele tagan juba üsna selgeid poliitikasoovitusi. Poliitikutel on tihti ka võimalik ,,tellida" sobivaid tulemusi. Kas nt. uimastiprobleemide kohta tellitakse selgitus kriminoloogi või sotsiaalmeditsiini eksperdi käest? ,,Poliitik ja uurimus = joodik ja lambipost" * ka poliitika on läinud tehnokraatilisemaks: "ideoloogiate lõpp" (D. Bell ja SM Lipset 1950. aastatel; ,,hiliskapitalismi legitimatsioonikriis" (Jürgen Habermas 1974: The Legitimation Crisis). Eesmärgiks efektiivsus }=> teatav teaduse ja poliitika segunemine, piir ,,poliitilise otsuse" ja ,,ekspertsoovituse" või ,,teadusliku hinnangu" vahel ei olegi selge - See on niisiis praktika. Võib öelda et põhjuseks on nt. teaduse mittepiisav autonoomsus, mida
annaabi.ee 
